Eneseleidmiseni on veel pikk tee: mil moel mõjutab see sinu suhet oma lemmikuga?
Viimasest blogipostitusest on juba tükk aega möödas. Justkui inspiratsioon sai otsa ja tegude- ja stressirohke sügis võttis võimust, kuid nüüd Prantsusmaal puhates ja aega maha võttes sai minu jaoks midagi väga olulist selgeks.
Nüüd oktoobirkuu keskel lõpuks ometi aega maha võttes ja Prantsusmaal mõnusas koduses keskkonnas, positiivsuse ja sooja päikese keskel, puhates tunnen, kuidas esimest korda üle pika aja tekib ajus taas mõtete ja tunnete jaoks ruumi ja vabadust. Sügise algus on seekord olnud väga raske. See algas juba väga toimeka augustikuuga, millele septembri alguses lisandusid ka kool, kiired ajad tööl ning mitu tagasilööki ja stressiallikat eraelus kui ka koertega. Terve septembri vältel kestnud jõuline enesepiitsutamine ja viimseni pingutamine viis mind kohta, kus olin end täielikult kaotanud, uni oli häiritud, hingamine pinnapealne ja pidev ärevus saanud osaks minu igapäevaselust. Teisiti enam justkui ei osanudki. Nii palju tähelepanu vajavaid projekte ja kohustusi oli õlul. Mõni vabam hetk tekitas omakorda stressi ja ärevust.
Prantsusmaa puhkus tuli täiesti õigel hetkel, kui see oleks vaid mõni nädal hiljem kätte jõudnud, oleks olnud ehk juba liiga hilja. Eneseanalüüsi ja enese kõrvalt vaatamisega mul raskusi ei paista olevat, nägin juba ammu selgelt ära tuntavaid probleeme ja läbipõlemismärke, kuid siiski üritasin neile mõne ratsionaalse selgituse leida selleks, miks oma järjepidevat tormamist igas suunas õigustada.
Enese leidmise ja täieliku harmoonia ja tasakaaluni on veel väga pikk tee minna, kuid see on uskumatu, kui palju uut energiat ja rõõmu annab vähenegi kohalolu, sügav hingamine ja mõned tuntavad hingerahu kübemed südames. Lugemine, söömine, mõtisklemine, arutlemine ja magamine on peamised tegevused, mis minu päeva siin puhkusel täidavad. Olenemata sellest, et siiski on väga palju kooliprojekte kukil ning väga paljud mõtteid, ideid ja väljakutseid, mis kõik minu ajuressursi järele justkui karjuvad, püüan nad teadlikult kümne küünega oma sisemisest vaikusest eemale hoida. Vaikusest, mis on hetkel nii õhkõrn ja väiksemagi ebamugavuse korral kerge purunema. Minu sees pulbitsev tohutu ärevus, mis igal väiksemalgi võimalusel kontrolli haarata tahab, on seal võidukalt juba terve sügise alguse võimutsenud. Mul on hea meel, et sain selleks fantastiliseks nädalaks oma koerad turvalistesse kätesse usaldada ja võtta aega iseendale. Minu ülevoolava, intensiivse, äreva ja meheliku energia küüsis kannatasid peale minu ka taustal kõik minu lähedased ja oma osa said sellest kindlasti ka koerad.
Puhkuse ajal lugedes ja endasse süvenedes jõudsin mõtetega taaskord ka koerteni. Kuidas tagada nende igapäevane heaolu ja tasakaal, mis on selles tänapäeva stressirohkes keskkonnas võib-olla veelgi keerulisem, kui meie endi tasakaalu tagamine. Koera heaolu ja tasakaal on väga paljuski seotud meie endi meeleseisundiga. Tasakaalus ja enesega rahulolev inimene on sümpaatne kõigile. Temast justkui kiirgub headust ja armastust ning tema kõrval tunneb end turvaliselt ja hästi igaüks.
Selle üle mõtiskledes ja koerte käitumisse paralleele tõmmates, jõudsin pealtnäha ilmselge järelduseni. Kuidas me saame koertelt oodata eeskujulikku käitumist, rahulikku meelt ja kuulekust omanikule, kui enamus meist endist ei ole tasakaalus inimesed? Miks peaks koer tundma end enesekindlalt ja hästi ning usaldama täielikult kedagi, kes isegi ennast ei usalda, kuula ega usu? Paraku juhib paljude meie igapäeva elu peamiselt hirm, mitte armastus. Olgugi, et koeraga suheldes peame selgelt võtma aluseks põhimõtte, et tegemist on loomaga ning loomariigis käib elu ja suhtlus sealsete kindlate reeglite järgi, mis meie maailmas niivõrd mustvalge ei ole, siis ma usun, et kõik algab siiski iseendast. Sa võid oma koera keelata ja kiita ning treenida kui palju tahes, kuid igapäevases keskkonnas rahumeelse ja toimetuleva sõbra saad sa enda kõrvale vaid siis, kui oled ise tasakaalukas ja enesekindel juht. Vaid sel moel annad sa oma koerale eeskuju, kellele ta enesekindlalt järgneda saab.
Koer on rahul siis, kui tal on teada oma kindel koht perekonnas. Ta vajab oma ellu reegleid ja seaduspärasusi, millest ta juhinduda saab ning millele ta toetub. Ta vajab oma ellu kindlat juhti, kellele järgnedes tunneb ta end turvaliselt ja hästi. Kui koer asetatakse perekonnas juhipostisioonile, tekitab see temas ebavajalikku stressi ning ta ei oska sellise vastutusega toime tulla. Olgugi, et sageli tundub, nagu me teeme sellega koerale head, siis tegelikult ei tunne koer end juhirollis enesekindlalt. Sellest võib välja kasvada väga palju käitumisprobleeme.
Tasakaalu teemadel mõtiskledes joonistus minu jaoks võib-olla alles nüüd väga selgelt välja põhjus, miks minul ei õnnestu see Zoey kasvatamine ja juhtimine alati nii valatult, kui võiks. Zoey on väga tundliku iseloomuga koer, kel on samuti oma kiikse ja probleeme. Ta on koer, kes tegelikult sobib karja valatult. Olles ise ebakindel ja tundlik vajab ta kedagi, kellele järgneda. Uskumatu on näha seda koera keskkonnas, kus on reeglid paigas ja tema koht karjas talle selgeks tehtud. Zoey tunneb end seal hästi ja mugavalt. Fantastiline on vaadata neid hetki, kuidas ta sellise keskkonnaga kohaneb ja milline ta tegelikult on ja suudab olla, kui tema ees seisab kindel juht. Zoey tahab meele järgi olla, õppida ja otsib tema jaoks keerulises situatsioonis alati inimeselt tuge ja abi. Mõistatuslikuks ülesandeks on seda vaid märgata ja talle õigel hetkel pakkuda, ise seejuures alati rahulikuks ja enesekindlaks jäädes.
Zoey on õpetanud mulle palju ja nüüd on minu ülesandeks end lahti murda ja oma tasakaal leida, et panna see koer toimima nii, nagu tema seda vajab. See saab juhtuda vaid läbi iseenda arengu, teadliku mõtteviisi ja tasakaalu. Kui mina suudan selle tüki lahti murda, leida tasakaal ning jätta hüvasti igapäevase stressi, pinge ja ärevusega, mis minus nii kergelt võimust võtab, alles siis suudan ma olla Zoey jaoks see, keda ta vajab. Minust on ebaõiglane nõuda talt usaldust ja kuuletumist, kui ma iseennastki ei usalda ega oma keha ei kuula, mistõttu algab see koera treenimine ja omavahelise usaldussideme kasvatamine eelõige iseendast.
Võta vahel aega maha ja vaata ka endale otsa. Kas see, mida sa oma koeralt nõuad on õiglane ja milline on sinu roll koeraga suheldes? Mine istu oma koeraga looduses, keset metsa, kauni kuuse all, viska pikali, lihtsalt ole ja naudi hetke. Samuti võid seda pimedal sügisõhtul ka kodus teha. Ole oma koera jaoks olemas, kuid eelkõige ole olemas iseenda jaoks. Muud ei olegi vaja. Anna aega ja jälgi, mida sinu koer teeb. See on põnev ja vahel on tulemus päris üllatav.
Siiski tasub kindlasti tähelepanu pöörata ka sellele, et “lihtsalt olla” saab oma koeraga vaid siis, kui tema baasvajadused on rahuldatud. Nii nagu meiegi, ei ole koer võimeline istuma ja lõõgastuma siis, kui temaga ei ole eelnevalt jalutatud, tema meel on ergas ja ärev ning pakatab kogunenud energiast. Kõigepealt on vaja baasvajadused rahuldada ja alles siis saab võtta selle aja, et üksteise seltskonda lihtsalt nautida ja märgata midagi, mis pidevalt kiirustades sageli kahe silma vahele kipub jääma. Lihtsalt istumine ja olemine on üks viisidest, kuidas koera ja omanikuvahelist usaldust tõsta. Selline kohalolu ja teadlik aja maha võtmine on see, mis tõelist väärtust loob, sest kahjuks või õnneks ei ole kõike kiirustades teha võimalik.
