Ta on itaalia väikehurt, maailma väledamaid koeri. Ise on ta hurtadest pisim, aga suure ja hea südamega. See suur süda tahab hirmust lõhkeda, kui väljas kostavad paugud. On see nüüd koertel mingi ürgne instinkt või nad lihtsalt kuulevad ilutulestike pauke liiga hästi, aga paljud neist hulluvad aastavahetuse paugutamise ajal puhtalt hirmust. Nii ka Chuck.

Kui temaga õue asjale minna ja pauk käib, kisub ta ennast rihma otsas kodu poole, nii et hing kinni – minul muidugi, kes ma olen basskidrakeelena pingul oleva oheliku teises otsas. Häda tegemisest ja muust seesugusest pole juttugi. Lihtsal hirm valdab ta meeli niimoodi, et kõige ülejäänu tähtsus hägustub ja ta kisub täie jõuga kodu poole. Muidugi ei leia ta rahu ka seal, sest paugud kostavad tuppa. Loomal pole minna enam kuhugi, sest hullud inimesed täristavad kõikjal oma arütmilist raketisoolot. Igal pool ja igal ajal.

Head uut aastat!