See on Martiini – naissoost küll, aga ikkagi sellise nimega. Pole hullu, kõigest ei peagi alati aru saama, eriti veel kui kassi omanikud on austerlased. Seejuures ei ole ma kaugeltki ainus, keda Martiini lahtise vannitoaakna kaudu külastab, sest aknad terves me kompleksis kõigil kogu aeg lahti – kõigil, kes me oleme kaugtöövõimaluste tõmbetuules ühe vulkaanilise saarestiku korralikuks multikulti-oaasiks muutnud.
Lahtisest aknast saab nii sisse kui ka välja. Ja Martiini tuleb ja läheb. Aga esimese maja Luna enam ei tule. Omanikult ei ole ma söandanud Luna kohta küsida, aga parkimisplatsi lähedus võib anda vihje Luna kurvale lõpule.
Kuigi üle poole Lääne-Euroopa kassidest elab siseruumides, käivad miljonid ja miljonid nende liigikaaslased omapäi hängamas. Kusagil mööda tagatreppe ja põõsaaluseid, hiilides alt põranda ja üle nurga, vahepeal katustele põigates.
Autod, haigused ja mürgid on kasside ohumassiivi veepealne osa. Rääkimata neist tursketest kõutsidest, kes patrullivad enda valdustes, millesse roosade lehvidega Martiinid pahaaimamatult sisenevad. Nii elavad toakassid oluliselt kauem kui nende seiklusmaiad liigikaaslased. Seega on enne enda looma õue lubamist mõistlik kasvõi korraks riskidele mõelda.
Umbes sama mõislik on mõelda ka boonustele, sest õueelu toob liikumist ja sotsiaalset aktiivsust. Ning tubaste seinte painavast igavusest pole jälgegi.
Et kassi kadumise muret natukenegi leevendada, saab üht-teist ikka ette võtta. Näiteks kiipida, mida vähemalt Eesti loomakaitsjad kõva häälega promovad. 20 eurot kassasse ja voilà – riisiterasuurune mikrokiip on igaveseks kassil naha all.
Samuti on mõttekas õuelembese kassi küüned lõikamata jätta, sest muidu ei suuda nad end teiste kasside eest kaitsta ega ka koerte eest puu otsa ronida.
Loomaarstile tuleb kindlasti öelda, kui kassil on õuekombed. Nii saab teda lisavaktsineerida näiteks kasside leukeemia vastu. Ja veel ühe-koma-teise vastu, sõltuvalt sellest, kus ta teil täpsemalt elab.
Alates kuuendast elukuust tuleks kass steriliseerida või kastreerida. Viljatustatud kass ei pane krooniliselt kodunt plehku ega jää sellega seoses ka auto alla.
Suvel on mõistlik õues veekaussi hoida. Talvine kassidieet tähendab aga automaatselt kaloririkkamat toitu, sest lumes möllates kulutavad nad üsna korralikult energiat.
Jäätmeriismed, pestitsiidid, fungitsiidid ja insektitsiidid võivad tervele kassijõugule genotsiidi korraldada. Ennustada, kumma külje peal saatusemünt maandub, pole seejuures võimalik. Antifriis ja isegi sool, mida libeduse vastu majade ette pannakse, võivad käppi kahjustada. Kuid mitte ainult – kui kass neid lakub, võib see halvimal juhul olla ta elu viimane probleem.
Neis maailma paigus ja neil aastaaegadel, mis akent püsivalt lahti hoida ei luba, tuleks kassile õue varjupaik tekitada, sest sarnaselt inimestele võivad ka nemad alajahtuda. Kui varjupaika ei ole, leiab ta selle ise, mis tähendab enamasti mõne tänavale pargitud auto kapotialust. Sama idee võib kassil muide tulla ka palava päikese eest varju otsides. Nii et tassige aga oma kass tuppa, kui väljas viluks kisub.
