TOP 10 | Loomaliigid, kus vägesid juhivad emased
Samal ajal kui emasloom pesas või urus poegade eest hoolitseb, varustab vapper isa neid söögipoolisega ja peletab eemale kiskjaid – selline käitumine on omane ka inimesele.
Samas aga leidub maailmas nii tuntuid kui tundmatuid liike, kus emasest on saanud karjajuht ja keegi ei ürita seda vaidlustada.
Siin on kümme emaslooma, kes oma vastassugupoolele alla ei jää:
10. TOPI ANTILOOP
Küllap on igaüks näinud videot võitlevatest põtradest, suured sarved valjult selle nimel ristumas, et oma geene edasi anda.
Sõralised isasloomad on teada-tuntud kisklejad, kuid Aafrikas elavail topi antiloopidel käib asi natukene teisiti. Paaritumishooajal, mis kestab emaste jaoks vaid ühe päeva aastas, teritavad oma sarved just õrnema sugupoole esindajad ja asuvad lahingusse kõige dominantsema isase pärast.
9. PALJASTUHNUR
Paljastuhnurite puhul on tegemist karvutute närilistega, kes pesitsevad maa all ja elavad kolooniates, mida juhib paljastuhnurite kuninganna. Nii mõneski mõttes meenutab nende eluviis mesilaste või termiitide oma – näiteks on kuninganna selle koloonia ainuke emane, kellel on õigus paljuneda. Ta näitab oma üleolekut koloonia teiste naisloomade üle, neid tihtilugu tõugates.
Kuninganna paljuneb vaid mõne väljavalitud isasega, kes on raskemad kui tavalised töölisisased. Alfaemase selgroog on aga kohandunud selleks, et ta saaks kasvada suuremaks isastest, kellega ta paaritub. Kuningannad võivad kaaluda kuni 53 grammi, samas kui töölisklassi paljastuhnurid kaaluvad 32 grammi ringis.
8. VEETALLAJA
Eestist läbirändav veetallaja on samuti tuntud oma ebatraditsiooniliste emalindude poolest. Nimelt on emased veetallajad ilusamad ja suuremad kui isased. Oma kirevate sulgedega võib üks emane ligi meelitada ja enda juures hoida mitut isast korraga. Enda väljavalitute eest on nad valmis teiste emastega ka võitlema.
Kui paaritumisaeg käes, leiavad emased veetallajad endale kuni neli sobivat kaaslast ja jätavad siis munad nende hoolde. Mehed jäävad lapsi valvama, samal ajal kui naised kahetsustundeta parematele jahimaadele migreeruvad.
7. KOTKAD JA KULLID
Kui linnuradadel jätkata, on ka mitmeid vappe ehtivad suurejoonelised kotkad ja kullid tegelikult emased. Enamik röövlindude isaseid näeb emaslindude kõrval välja väiksemad või koguni tillukesed.
Bioloogid on suuruste vahe põhjuste üle pikalt spekuleerinud. Algselt pakuti välja, et emased vajasid suuremat massi selleks, et isaste agressiivset pealetükkimist tõrjuda. Nüüdseks on aga trendikas arvata, et suuruste erinevused aitavad avardada poegade toidulauda. Lisaks on kergem leida väikesi saakloomi, kelle püüdmiseks on vaja kiirust ja väledust. Isaslindudel on rohkem aega küttida ning nii võisidki nad areneda väiksemateks, et rohkem pisikesi saakloomi küttida. Samas lubab emaslinnu suurus tal korraga rohkem liha koju tuua ja ka haudumise juures abistada.
6. KAHEKSAJALG
Ekstreemsemate dominantnaiste hulgas on aga ka emased kaheksajalad, kes pärast paaritumist pahatihti oma paarilise nahka pistavad. Selline kalduvus kannibaalsusele tähendab aga, et isased kaheksajalad peavad olema vägagi ettevaatlikud oma geenide levitamisega ning nende kaheksa jalga peavad väledad olema. Liikidel, millel on tavaks, et emasloom isase pärast paaritumist ära sööb, on arenenud pikad nii-öelda paaritumiskäed, mis lubavad hoida näljase emasega distantsi.
Meestesöömine pole aga ainus viis, kuidas emased kaheksajalad isaste üle domineerivad. Ookeanisügavustes elaval nautilusel näiteks on suurusevahe nii suureks takistuseks, et isane nautilus peab emaslooma juurde saatma eriliselt kohandatud kombitsa.
5. SÄÄSK
Mitte just kuigi hirmuäratavad, kuid see-eest erakordselt ebameeldivad on emased sääsed, sest just nemad jahivad suviti inimeste verd. Isased sääsed ei imegi verd, vaid elavad lillenektarist. Ka emased korjavad nektarit, kuid paljunemiseks vajalikke proteiine saavad nad verest. Veres sisalduvate proteiinide, aminohapete ja vereliblede abil toodavad nad uut vereimejate generatsiooni.
4. MÕÕKVAAL
Maailma vete kõige vägevamad ja ohtlikumad delfiinlased, mõõkvaalad elavad justkui hundikarjades, mida juhivad matriarhaadid – vanad emased mõõkvaalad, kes enam küll paljuneda ei saa, kuid kelle teadmisteta ookeanidest oleks ellujäämine palju keerulisem.
Current Biology kirjutab, et emased mõõkvaalad ei paljune enam pärast 40. eluaastat, kui võivad elada 90-aastaseks. Emaseid mõõkvaalu, kes on vanemad kui 35-aastased, on tõenäolisem näha karja juhtimas. 2012. aasta uuring näitas, et vanemate emaste mõõkvaalade olemasolu karjas tõstab nooremate ellujäämisvõimalust.
3. TÄHNILINE HÜÄÄN
Tähnilised hüäänid hiilgavad loomariigis selle poolest, et neil on kõigist imetajaist võimsamad lõuad. Kõigist hüäänidest on just tähnilised need kõige suuremad ja võimsamad kütid, kes pistavad isegi oma saagi kondid pintslisse. Hüäänid on kaslaste lähedased sugulased. Nad elavad klannides, mille kõrgemates kihtides on isastest suuremad ja võimsamad emashüäänid.
Klannides võib olla kuni sada hüääni ning nende eesotsas on alati dominantsed emased. Klannide uustulnukatest isased kuuluvad aga enamasti veel madalamasse klassi kui muidu kõige madalama asetusega emase kutsikad.
2. PALVETAJARITSIKAS
Palvetajaritsikas on aedade õnnistus ja kahjurite hirm. Mõned teadusesõbrad peavad neid ka lemmikloomana, sest nad on tõeliselt ebamaise väljanägemisega putukad. Samas on aga selle putukaliigi emased eriti jõhkrad kannibalid, kes toituvad paaritamise ajal isastest mantistest. Royal Society B uurimus leidis, et 63% emase palvetava mantise dieedist paaritumishooajal koosneb sama liigi isastest. On välja uuritud, et iga söödud isase kohta suureneb emase munade arv 50 võrra.
1. KÄÄBUSMANGUST
Loetelu lõpetavad väärikad ja vägagi nunnud kääbusmangustid, kes on teada-tuntud maosööjad, kuid lükkavad samas kõik nunnumeetrid lakke. Kääbusmangustid jagavad end sotsiaalsetesse gruppidesse, kuhu kuuluvad 12-15 mangusti ja keda juhib alfaemane. Nagu mesilastel ja eelpool mainitud paljastuhnuritel, on ka kääbusmangustikoloonias vaid alfaemasel õigus paljuneda. Emased, kellel paaritumisõigus puudub, aitavad aga kolooniat teisiti – nimelt hoolitsevad nemad alfaemase poegade eest. Kui aga mitte-alfaemane paljuneb, ootab tema pisikesi ees kiire surm.
Kääbusmangustidel on välja jagada ka tiitel alfaisastele, kes peavad kolooniaalasid valvama ja kaitsma. Oma väikesest kasvust hoolimata võib üks kääbusmangustide koloonia enda alla võtta kuni kolmandiku ruutkilomeetri suuruse maa-ala, kus nad jahivad suures koguses erinevat saaki – lindudest madude ja sisalikeni.
