AJATU KÜSIMUS | Kas koera haistmismeel on tõesti nii terav, et suudab tuvastada omaniku meeleolu?
Horowitzi uurimisgrupi tööd keskenduvad just koera vaatenurga tutvustamisele ning lõhnade maailm on midagi, mida inimesed koertest väga erinevalt tajuvad.
Koerte võime haarata oma keskkonda nägemismeele abil ei ole just ülemäära hea. Seevastu hoopis paremad lood on koerte haistmisvõimega. Horowitz toob välja koerte erakordse võime ehk niinimetatud stereo-haistmise, mis tähendab, et koer on võimeline töötlema lõhnasignaale kummagi ninasõõrmega eraldiseisvalt ning see omakorda aitab eksimatult tuvastada lõhnaallika asukoha.
Kui sissehingatud õhk siseneb ninaõõnde, siis üks spetsiaalne kude eraldab osa õhust eraldi ninaõõne osasse edasiseks lõhnade töötlemiseks. Ülejäänud osa õhust läheb edasi hingamisteedesse, et varustada keha hapnikuga. Nimetatud lõhnade töötlemise ala on kaetud väga spetsiifiliste retseptoritega ja varustatud haistmisrakkudega, mis moodustavad olfaktoorse ehk haistmiskoe.
Võrreldes inimese 5 miljoni haistmisrakuga on koeral neid rakke ligikaudu 300 miljonit. Kuna koerte haistmisvõime on nii erakordne, siis meie omast proportsionaalselt suuremaks on arenenud ka haistmissibul ehk see aju osa, mis tegeleb lõhnadest saadud info töötlemisega.
Haistmissibul on paariline moodustis, mis paikneb kummagi suuraju poolkera otsmikusagara alapinnal. Väga suur haistmissibul omakorda võimaldab koertel läbi töötada ja meelde jätta tohutu hulk lõhnu. Koerad on võimelised ära tundma lõhna 100 miljonit korda väiksemast ainekogusest kui inimesed. Näiteks on iga inimene võimeline tuvastama vannitoa suuruses väikeses ruumis õhku pihustatud väikese koguse parfüümi. Koer aga on võimeline tuvastama sama väikest lõhnakogust ka siis, kui see on õhku lastud hiiglasliku jalgpallistaadioni suuruses ruumis.
Koerad on võimelised nina abil teada saama, mida teised nende keskkonnas tunnevad või läbi elavad. Koera vomeronasaalorgan tuvastab hormoone, mida kõik loomad, kaasa arvatud inimene, eritavad. Seeläbi saavad koerad otsida endale sobivat paarilist, ära tunda ohtlikke loomi, aimu saada, kas me neid kardame või isegi tuvastada, kas keegi on haige. Kõige erakordsem on aga koera võime tuvastada haistmismeele abil minevikusündmusi. Näiteks on nad võimelised ajama inimeste ja muude loomade jälgi, kui need on antud paigast juba ammu lahkunud.
Koer on võimeline taastama kogu sündmuste ahela – kes on siin paigas mõni aeg tagasi olnud, mida ta tundis, kuhu ta edasi läks. Koerad aitavad leida kadunud inimesi, vähkkasvajaid, lõhkekehasid, keelatud aineid jne. Horowitz rõhutab, me ei peaks automaatselt eeldama, et koerad kogevad samu asju kui meie, pigem avaneb neile pilt maailmast, mis meile märkamatuks jääb.
Võime vaid ette kujutada, et kui keegi suudab lõhnade maailmas orienteeruda nii detailselt kui koerad, siis on nende maailmapilt palju erinevam kui meil. Seega tuleks aru saada, et tihti reageerivad koerad asjadele, mille olemasolust meil oma vahetus keskkonnas isegi aimu pole.
