Miks liivahiirtele ja rottidele ei tasuks jooksuratast soetada?
Loom ei hakka igavusest oma (või teiste) karvu närima, vaid tugevdab treeninguga oma luustikku. Ometi on olemas tõsised põhjused, miks liivahiirtele ega rottidele jooksurattaid panna ei tohiks.
Jooksurattas jooksmine on looma jaoks ebaloomulik. Vabalt elades ei jookse ükski loom ringi nii, et saba on kergelt kaardus selja kohal, pea püsti ja tahapoole kaldus. Jooksurattas peab ta just sellises asendis jooksma ja mida väiksem ratas, seda hullem asend. Terve loom on justkui kaardus.
Looduses võib niisugust asendit näha vaid juhul, kui ta midagi väga rasket suus tassib, kuid seda teevad nad väga harva ja sugugi mitte pikki vahemaid. Looma lihased arenevad niiviisi valesti, rottidel võib selgroo sabapoolne osa muutuda nii, et nad ei saagi enam oma saba sirgu panna. See takistab aga ronimist, kuna saba on vajalik tasakaalu hoidmiseks. Kahjustuvad ka teised selgroolülid. Jooksurattas kuklasse aetud pea tekitab peavalu, kuna halveneb aju verevarustus.
Tekitab sõltuvust
Paljud omanikud arvavad, et looma jaoks on jooksuratas lõbus, miks ta muidu seal nii vahvalt aina jookseb ja jookseb. Asi on aga selles, et loomad jäävad jooksurattast sõltuvusse, mille tekitab treeninguga vabanev endorfiin (muide, ka inimesed jäävad treeningust sõltuvusse).
Alguses on rattas jooksmine nende jaoks ehk tõesti lõbus, kuid pidev jooksmine tekitab mitmesuguseid lihaspingest lähtuvaid valusid. Selleks ajaks on loom aga juba sõltuvuses ega suuda rattas jooksmist lõpetada. Ta ei teagi enam, mida peale jooksmise veel teha. Liivahiired näiteks lõpetavad tunnelite kaevamise ja närimise, mis on nende loomulik tegevus.
Jooksurattas jooksmine on sarnane olukorraga, mida nimetatakse stereotüüpiliseks käitumiseks. Hobused, kes ei saa piisavalt ajutööd, hakkavad ennast boksis edasi-tagasi kiigutama, linnud võivad oma sulgi välja kitkuda, kuigi see on valus. Niiviisi käituvad loomad ei lõbusta ennast, vaid annavad märku, et midagi on läinud valesti ja nad ei suuda enam ennast kahjustavat käitumist lõpetada.
Lihaste vale areng
„Mul on kõikidel loomadel olnud jooksurattad ja neil pole midagi viga olnud,” on järgmine tüüpiline rattakasutajate argument. Kas sa oled aga nii pädev, et suudad väikese looma lihaste vale treenituse loomale peale vaadates avastada? Kui pole kõrvale panna normaalset koormust saanud (vabalt jooksnud) looma, siis suudetakse vahet harva märgata.
Liiati, kuna väikenärilised on looduslikult saakloomad, siis varjavad nad oma haigusi, sest haigena näiv loom on kerge saak. Seega ei pruugi omanik arugi saada, et ta lemmik on valudes.
Olen näinud liivahiirt, kes oli terve elu jooksnud vaid jooksurattas. Kui ta pandi sirgele pinnale, siis ei osanud ta seal õieti liikudagi! Ka rotid ei suuda enam sirgel pinnal galoppi joosta, kui nad on pikalt rattas jooksmisega aega veetnud.
Vahel arvatakse, et kui jooksuratas ei ole puuris kogu aeg, siis ei ole see ka kahjulik. Kindlasti ei ole see nii kahjulik kui seal pidevalt jooksmine. Kuid kas oleks vastuvõetav, et lapsevanem ei poolda suitsetamist, kuid lubab oma lapsele siiski ühe sigareti päevas? Muidugi pole üks sigaret nii kahjulik kui terve pakk, kuid kahjulik on see ometi.
Peale valude tekkimise ja sõltuvusse jäämise ohu on ratta puhul ka võimalik, et loomal jäävad käpad või saba kuskile vahele (eriti vahedega rataste puhul). Kinniste ratastega see oht küll väheneb, kuid päris ära siiski ei kao.
Sõltuvusest vabaks
„Mul ei ole aega oma looma pidevalt jooksma lasta,” on veel üks tüüpiline vastuargument. Võib-olla ei ole lemmiklooma pidamine siis sulle üldse sobiv või peaksid oma ajakasutuse üle vaatama. Vähem televiisorit ja arvutit ning rohkem aega koos lemmikuga on mõlemale kasulikud.
„Mu liivahiir/rott ei ole piisavalt sõbralik, et ma saaksin teda puurist välja lasta,” on samuti levinud väide. Niisugusel juhul on viimane aeg oma looma iga päev sotsialiseerima hakata või muretseda talle jooksutamise aedik.
Selleks, et rattasõltuvusest lahti saada, ei ole vaja palju teha. Võta lihtsalt ratas puurist välja ja hakka harjutama vabalt jooksmist. Esialgu piisab ka viiest minutist voodi peal lippamisest. Pane sinna torusid ja karpe, et lemmikul huvitavam oleks. Pikenda vabalt jooksmise aega tasapisi ja varsti võivad loomad rõõmsalt ringi silgata, kui sa loed, õpid või lihtsalt puhkad voodis pikutades.
Ka puuri sisustuse uuendamine või puuri laiendamine on hea võimalus oma lemmikule tegevuse leidmiseks. Tehke koos agility’t või õpeta talle niisama trikke. Vastutasuks saad sa tervema, õnnelikuma ja sotsiaalsema looma. See on ju pingutamist väärt?
Artikkel on refereeritud Emma Jonssoni ja Cia Brände Forsi rootsikeelsetest artiklitest aadressil www.zoonen.com.
Veidi liivahiirtest
Liivahiir on väike näriline, keda liigitatakse samasse alamklassi, kus on rotid ja hiired. Eluiga on neil aga natuke pikem, kui rottidel ja hiirtel, jäädes 3-5 aasta vahele. Igapäevases kõnepildis on kasutatud ka nime „kõrbehiir”, kuid tegelikult kuuluvad nad eraldi perekonda –gerbiilid – kus on ligikaudu 90 liiki.
Nende karv on pehme ja läikiv, varieerudes hallist punaka toonini. Kõhualune karv võib olla valgest kahvatu kreemjani. Saba on erinevalt hiirtest ja rottidest kaetud karvadega ja on sama pikk kui kere. Saba otsas on väike karvatutt. Neil on jässakas keha ja väikesed väliskõrvad. Sisekõrv on aga väga suur ja seetõttu kuuleb ta ülihästi madalaid helisid. Liivahiired häälitsevad haruharva. Peamiselt suhtlevad nad lõhna abil. Kuuldavaid häälitsusi (jalaga vastu maad põristamine) teevad nad vaid häda korral ja ka paaritudes. Vahel harva nad piiksuvad vaikselt (näiteks siis, kui teine ei lähe teelt eest, või ei loovuta toitu).
Nende looduslik elukeskkond on savann, kuum kõrb, stepp ja poolkõrb Kesk- Aasias, Indias, Lähis- Idas ja Aafrikas. Kodus peetavad liivahiired on tavaliselt Mongoolia liivahiired (ladina keeles "Meriones unguiculatus", „väike küüntega sõdur”).
Eurooplastele on gerbiilid tuntud alates aastast 1964, kui USA-st saadeti mitu paari Suur- Britanniasse. Liivahiirte kasvatamine väljaspool Mongooliat sai alguse 1930 (Jaapanis) ja USA-sse imporditi nad aastal 1954.
Looduses elavad liivahiired suurtes maa-alustes urgudes, mille sügavus võib olla kuni 3 meetrit maa alla. Urud koosnevad leidlikest koobaste ja tunnelite süsteemist, kus iga osa täidab kindlat funktsiooni. Seal on laoruumid toidu jaoks, poegimisruum, lastetuba jne. Elatakse gruppides, kus on umbes 20 isendit, kuid ainult üks isas- ja üks emasloom paarituvad regulaarselt. Nad on väga territoriaalsed ja ei lepi ühegi sissetungijaga oma territooriumil.
Liivahiired on põhiliselt taimetoidulised. Nende menüü koosneb seemnetest, lehtedest ja juurtest. Vahel aga lisandub sellele ka putukaid ja vastseid.
Looduslik elukeskkond on liivahiirtel kuiv ja öösiti võib minna üsna külmaks. Seepärast peavad nad säilitama vedelikku ja seega toodavad vähe uriini ja higi. Soojust talletavad nad tänu oma jässaka keha, karvase saba ja pisikeste kõrvadele hästi.
Allikas: Eesti Liivahiirte Selts
Ajakiri Lemmik
