Haruldased koerad, keda Eesti tänavatel kohata on tõeline vedamine
NAPOLI MASTIF
Napoli mastif ehk itaalia mastif on samuti väga vana tõug. Vaatamata oma suurele ja kohmakale välimusele on napoli mastif intelligentne ja iseseisev koer, kes kaitseb kiivalt oma kodu ja peret. Peale II maailmasõda nende koerte arvukus väheses drastiliselt, kuid Itaalias hakati neid taas paljundama ja napoli mastif suudeti väljasuremisest päästa.
Mastifite tõuühing: www.mastifid.ee
HIINA HARJASKOER
Usutakse, et hiina harjaskoer põlvneb hopistükkis Aafrikast ning pole teada, millal need koerad Hiinasse jõudsid. On teada, et hiina harjaskoeral on võime ravida haigusi ja see teebki temast väga erilise koera. Koerake vőib peatada algava astmahoo, alandada vererőhku, normaliseerida südame rütmitegevuse, vabastada allergiast ja nahahaigustest, vähendada valu liigestes ja selgroos.
Arvatakse, et see koerake vőib aidata võidelda isegi onkoloogiliste haigustega. Osalt vőivad need nn "imevőimed" olla tingitud tema kehatemperatuurist, mis on 40,5-42 kraadi vahemikus. Sellist kehatemperatuuri ei esine ühelgi meie planeedil elaval loomaliigi esindajal.
BERGAMASCO LAMBAKOER
See koer põlvneb arvatavasti prantsuse briardist, kuid temas on ka midagi nöörduva karvkattega pulist ja komondorist. Sugulust nende pikakarvaliste Lõuna-Euroopa karjakoertega väljendabki bergamasco lambakoera karv, mis on karmi tekstuuriga ja hakkab nöörduma kui kutsikas saab aastaseks. Koera ei harjata ja põhjalikku vannitamist vajab ta kuni kolm korda aastas. Tänapäeval kohtab seda koera enim Itaalia alpides, kus on ka tema algkodu. Väljaspool oma kodumaad on ta suhteliselt haruldane.
VENE HURT (BORZOI)
See aristokraatliku ja peene välimusega koer meenutab tõelist aristokraati. Eks ta aristokraatide koer oligi kuni 1917. aastani, mil revolutsioon hukutas Venemaal nii aristokraatia kui sellega koos ka kuningliku borzoi. Tõug säilis ainult tänu aadelkonna poolt Lääne-Euroopasse kingituseks viidud isenditele. Vene hurtasid kasutati põhiliselt hundi- ja jänesejahil. Tänapäeval on nad seltsi- ja näitusekoerad, kes sobivad oma rahuliku ja tasakaaluka iseloomu poolest hästi ka korterisse elama.
PERUU KARVUTU KOER
Tegemist on väga vana koeratõuga, keda seostatakse eelkõige iidse inkade impeeriumiga. Arvatakse, et koera pidasid isegi Peruu rannikualadel elanud inkade-eelsed hõimud. Kui mõned hõimud neid koeri võisid ka lihaks tarvitada, siis inkade ajal oli see keelatud. Peale seda, kui Hispaania konkistadoorid 16. sajandil inkade impeeriumisse tungisid, hakkas koerte arvukus drastiliselt vähenema. Koerad sälisid vaid maapiirkondades, kus usuti, et neil on ravivõimed. Karvutuid koeri kasutati kohalike seas reuma ja astma raviks, ravimina kasutati isegi tema uriini ja verd.
Peruu karvutu koer on eriti puhas ja kergestipeetev tõug, tal pole karvavahetust ning puudub koertele iseloomulik lõhn. Selle koera naha hooldamisele ei kulu palju aega - ta vajab vaid korralikku pesemist, kuivatamist ning võidmist. Peruu karvutule koerale on omased kehvad hambad. Tavaliselt puuduvad paljud või isegi kõik puri- ja tagahambad, kuid ees- ja silmahambad peaksid olema normaalselt arenenud. Siiski on silmahambad vaid üksikutel karvututel koertel ning tavaliselt on need väikesed ja alaarenenud.
Peruu karvutud koerad, keda tänapäeval kasvatavad koeraentuasiastid, tunnevad end hästi täiskasvanute hulgas, ent saab ka lastega suurepäraselt hakkama.
AZWAKH
Need Põhja-Aafrikast pärit koerad elasid ja elavad tänapäevalgi Lääne-Sahara berberite hulka kuuluvatele tuareegi hõimude keskel. Karjakasvatajatest tuareegid on azawakhe kasutanud nii gasellide ja jäneste küttimisel. Euroopas ja Põhja-Ameerikas pole need koerad väga levinud, kuid huviliste arv näitab väikest tõusutrendi.
MEHHIKO KARVUTU KOER (XOLOITZCUINTLE)
Ka selle koera põlvnemislugu ulatub kaugesse minevikku. Arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal on kindlaks tehtud, et koera olemasolu võib dateerida juba isegi 3000 aasta tagusesse aega. Xoloitzcuitle koera peeti jumal Xolotl esindajaks maapeal ning ilmselgelt pärineb ka koera tõunimetus justnimelt sellest jumalast. Asteekide ja maiade poolt usuti, et koerad aitasid maisest elust lahkunud hingedel läbida allmaailma. Kuid koeri peeti ka seltsilistena ja asteegid sõid meelsasti ka nende liha. Koeralihast roogade pakkumist pidulikel vastuvõttudel on dokumenteerinud ka 16. sajandi konkistadoorid.
Tänapäeval peetakse mehhiko karvutuid koeri toredate seltsilistena. Nad on intelligentsed, tundlikud ja energilised koerad.
NORRA LUNNIKOER
Nagu nimigi ütleb, on lunnikoer pärit Norrast, kus nad aretati polaarpardijahiks. Tegu on haruldase koeratőuga, kelle populatsioon on üliväike - kogu maailmas on umbes 1000 isendit. Selle koera omapäraks on see, et tema käppadel on kuus varvast: esikäppadel viis varvast ja üks lisavarvas, tagumistel neli varvast ja kaks lisavarvast.
