VÕTAB ROOLI ÜLE | Kas lähitulevikus valitseb maailma end ise kloonida suutev loom?
Kardate, et robotid võtavad planeedi üle? Kunagi ehk tõesti, aga veel enne teeb seda marmorvähk – Procambarus virginalis. "Jah, nimi on küll ilus sul," laulaks praegu Anne Veski ja rahvas viskaks silda.
Aga probleem ulatub poppmuusikast tiba kaugemale. Nimelt on see vähiliik eksisteerinud vaid paarkümmend aastat ning tema leivanumber on oskus end ise kloonida – ja paraku oluliselt edukamalt maaülikoolist, mille katse kloonlehm Augustiinaga raginal rappa läks.
Marmorvähk seevastu panustab teaduse asemel kvantiteeti ja muudkui toodab ennast juurde. Ta asuala ulatub praeguseks mitte ainult Eesti magevetest Madagaskari omadeni, vaid mõlemas suunas veel kaugemale.
Maaülikooli kalakasvatusteadlastel tuli juba mõned aastad tagasi hirm peale, et mis siis nüüd edasi. Nad panid marmorvähid külma vette, hoidsid ületalve ja vaatasid, et mis saab. Midagi ei saanud, sest marmorvähki segavad ainult kiired temperatuurimuutused. Veekogude aeglane jäässeminek neid ei huvita.
Tegelikult piirdubki marmorvähi huvidering ainult iseenda kloonimisega. Sisuliselt on ta nagu mingi ministeerium, mis tuimalt ametlikke dokumente toodab, et nende alusel järgmisi dokumente toota.
Hiljaaegu kirjutas "Nature Ecology and Evolution" – kui tahate võite seda "Darwini ajakirjaks" kutsuda –, et marmorvähk jäi kõigepealt silma paarile teadlasele, kes koperdasid kümnekonna täiesti identse vähi otsa. Neil teadlastel polnud vaja isegi üksteisele otsa vaadata, et hetkega täpselt samale järeldusele jõuda: marmorvähk ei vaja paljunemiseks seksi. Ta paljuneb ise – tehes seda kolm-neli korda aastas ja jättes oma efektiivsusega bitcoini kaugele seljataha. Ühe asjana eristabki see teda ta Põhja-Ameerika eellasest Procambarus fallaxist.
Lemmikloomamüüjate jaoks on marmorvähk muidugi mannamasin – sisuliselt Buratiino rahapuu. Riskivaba bisnis, anna ainult süüa.
Kliendid jällegi saavad ülerahvastuva akvaariumi, mille asukad ei mahu lõpuks ära isegi tühjalt seisvatesse Dvigateli tsehhidesse.
Üldiselt areneb uus liik välja tuhandete aastatega, aga marmorvähk ei ole mingi mainstream'i-beib – ta ujub vastuvoolu, ja seda üsna mitmes mõttes.
