Väike, visa ja hingelt suur lemmik, kes ladina keeles kannab nime "väike haisev varas"
Tuhkur on mõõtmetelt väikene, kuid hingelt suur loomake, kelle ladinakeelne liiginimi tähendab otsetõlkes väikest haisvat varast. Olenemata oma nimest, võib see tulihingeline kiskja olla väga armsaks lemmikloomaks. Värvikaid lugusid tuhkrutest jutustab loomaarst ja tuhkrute omanik Triin Abel.
Esimesed märkmed tuhkrutest pärinevad juba kaugetest aegadest enne meie ajaarvamise algust. Arvatakse, et inimene kasutas neid esimesena jäneste katku kontrolli alla saamiseks umbes 200 AD vahemeremaades. Sealt levisid nad Euroopasse, kus neid kasutati nii usinate abilistena jahil kui ka söögisaalides näriliste ning madude hävitajana.
Ladinakeelne liiginimi Mustela Putorius furo tähendab otsetõlkes väikest haisvat varast ja iseloomustab väga hästi tuhkru kommet väiksemaid aga ka suuremaid esemeid enda jaoks meelepärasesse peidukohta varuda. Meie esimene tuhkur Harri armastas neid vanni alla peita. Vannialune peidupaik saigi tuhkru järgi nime Harri-maailm. Sealt võis leida võtmeid, pastakaid, pakendeid ja kõike muud, eriline sümpaatia oli tal ühe tiigrikujulise pehme võtmehoidja vastu. Olenemata sellest, kui osavalt me selle ära peitsime, leidis Harri võtmehoidja igal korral üles. Mäletan, et tabasin selle looma ühel korral ka pikendusjuhet vanni alla vedamas, teinekord vanni võttes jälle jälgisin, kuidas jalgade kuivatamiseks maha pandud rätik vaikselt vanni alla libises.
Paljud arvavad ekslikult, et tuhkrud on närilised ja tihti küsitakse minult, kas tuhkrud kipuvad kodus palju närima. Tegelikult on tegemist kõige tõelisema kiskjaga, kes närimise asemel armastab pigem kraapida. Kuna tegemist on uruloomaga, siis on tema kere kaevamiseks loodud ja kui tal puudub võimalus kaevata urge puujuurikate alla, siis kaevab ta neid lillepottidesse, diivanisse või pappkarpidesse. Oleneb, mis tingimusi loomale koju luua ja mis parasjagu käepärast on.
Mäletan, et kui alles algajate tuhkrupidajatena mehega äsja hävitatud diivani asemele uut otsima läksime ja müüjale trobikonna tingimusi, millist diivanit meil vaja on, ette lugesime, vaatas ta meid viltu ja küsis tookord, kas meil on kodus taksikoer. Diivan pidi olema eemaldatavate jalgadega ja soklita, et tuhkrud selle alla ei saaks pugeda, sest üle kõige armastavad nad selili diivaniserva all selle põhja kraapida. Diivanil ei tohtinud olla ka lahtisi patju, lisaks pidi see olema nahast, sest tuhkrute küüned kipuvad kangasse kinni jääma.
Banaanitükike igas hommikus
Tuhkur armastab liha. Kui talle juba väikesest peale kuivtoitu sööta, ei oska ta lihast lugu pidada, kuid kõige õigem toit sellele loomale on hiir või mõni muu väike imetaja (konn, lind või tõuk). Selle võib talle ette anda kogu naha, karvade/sulgede, luude ja sisikonnas leiduvaga. Taimeset kiudu tuhkur ei seedi ja liiga suures koguses võib see tekitada põiekive, kõhulahtisust ja muid probleeme.
Vahepalana võib seda mõnikord maiustuseks siiski kasutada. Tuhkrud armastavad väga ka magusat maitset. Meie pere igahommikuse rutiini hulka kuulub ka banaanitükike igale tuhkrule. Seda tullakse nõudma kohe, kui pererahvas ärkab. Magusat loomadele siiski reeglina anda ei tasu, sest see tekitab eelsoodumust kõhunäärmekasvajatele. Sobivam maiuspala tuhkrule on kurk. Mäletan, et üks meie tuhkrutest võistles koeraga ka tomatitükikese pärast.
Põgenemises osavad varganäod
Tuhkrud on põgenemises osavad, sest nende kere läheb läbi igalt poolt, kust läheb läbi ka nende pea. Ja jõudu on selles lihaselises angerjakeres kõvasti rohkem kui pealtnäha arvata võiks. Oma loomult on tuhkur väga nutikas. Kui tal õnnestub üks kord puurist või toast välja murda, kapiuks või sahtel avada, siis tuleb kogu kaitsesüsteem täielikult nullist ümber ehitada. Tuhkur õpib väga kiiresti.
Spetsiaalne tuhkrukliinik Hollandis
Tuhkrute vastu hakkasin huvi tundma üle kümne aasta tagasi. Nägin lihtsalt ühte sellist tegelast, kes tegutses omatahtsi ja ümbritsevast oli tal ükskõik. Kuna olin lubanud endale enam mitte kunagi koera võtta, siis olin juba mõelnud merisigade ja teiste väikeste loomakeste peale. Tuhkrut kohates, hakkasin tema kohta lähemalt uurima. Lugesin, kuulasin, uurisin ja kui külastasin perekonda, kel olid tuhkrud, olin müüdud! Sinna sisse astudes jooksid meile vastu Tembu ja Pätu – meie teise tuhkru Villu tulevased vanemad. Mäletan, et olin just oma käekoti maha toetanud, kui Tembu otsemaid oma pea sinna sisse pistis ja justkui möödaminnes sealt šokolaadibatooni ära varastas. Looduses ei ela tuhkrud koos, vaid kohtuvad ainult paaritumiseks või paarilise pärast kaklemiseks, kuid lemmikloomadena peetakse neid sageli mitmekaupa.
Tol hetkel olin juba kursis, et ei Eestis ega ka lähiriikides pole loomaarste, kes neid isendeid hästi tunneks, mistõttu tuli mul arvestada, et kui midagi juhtub, pole mul loota kellelegi peale iseenda. Enne esimese tuhkru soetamist tegin korralikku eeltööd. Tänu nendele "kraeloomadele", kellele meeldib sõna otseses mõttes jopekraed mängida, ronides pererahva õlale või kapuutsi sisse, olen korduvalt käinud ennast täiendamas ka Hollandis, kus tegutseb tuhkrutega tegelev ülikool ning päris tuhkrukliinik.
Värvika iseloomuga loom, kes piilub otse südamesse
Meie tuhkrud on erineva taustaga ja erinevatel põhjustel meie juurde jõudnud. Praegustest vanim, Jups, on kohe seitse. Lemmikloomana peetavad tuhkrud elavad tavaliselt umbkaudu 6-8 aastat, kuid eluea puhul on väga määrav see, kui loomulikes tingimustes nad elada saavad. Tundub, et mida stabiilsemana püsib temperatuur ja mida vähem rikkuda päevavalguse loomulikku kulgu, seda parem püsib loomade tervis. Ideaalsetes tingimustes võib loom elada ka kuni 14-aastaseks.
Jups jõudis meie juurde täpselt õigel ajal. Ta tuli siis, kui meil ei olnud ühel hetkel ühtegi tuhkrut, elu näis justkui pilla-palla olevat ja oli väga vaja kedagi, kes distsiplineeriks. Paar nädalat enne Jupsi tuli Amps, sest kahel tuhkrul on koos lõbusam. Järgmisel aastal täienes tuhkrute perekond veelgi ja meie juurde tuli Kriim. Tema jäi mulle lihtsalt ühe pesakonna vaktsineerimisel silma vaatama. Ja vaatas läbi silma ennast mulle otse südamesse. Nädala pärast jõudis ta minu juurde ja selliste puurivate silmadega vaatab ta mind tänaseni.
Triinu kolmepealine tuhkrupere
Hetkel on meie peres kolm tuhkrut: valge karvaga Kostik, kes armastab õrnalt kätt näksides mängida, Kriim, kes silmitseb mind tänaseni tardunult ja Jups, kes ronib sülle võttes kohe õlale. Nii me hommikutoimetused tihti kulgevadki – mina pisut küürakil, üks tuhkur turjal, teine kaenlas, võileibu tegemas ja kohvi valmistamas. Kui poisid oma banaanitüki kätte saavad ja magama kerivad on rahu majas. Täiskasvanud tuhkrud magavad palju, seda eriti talvel. Kevade tulekuga muutuvad nad tegusamaks. Meie tuhkrud veedavad ilusa ilmaga suure osa ajast ka rõdul. Üksi olles või öösel on loomad oma puurides.
Meie praeguse tuhkruseltskonna moodustavad poisid on kõik nn. keemiliselt kastreeritud, sest muidu oleksid kaklused väga kerged tulema. Teiseks on aretusloomadel ka väljaspool paaritushooaega juures päris tugev lõhn, mis jääb külge ka nahale ja riietele. Ka kastreerimata/ steriliseerimata kutsikas lõhnab tugevamini kui sootustatud täiskasvanu. Tegemist on meie viienda, kuuenda ja seitsmenda tuhkruga. Seni on kõik olnud isased. Isasloomad on suuremad ja tugevamad, iseloomult sageli ka rahulikumad - just nende omaduste pärast nad mulle meeldivad. Emastel, nagu ikka, on pidevalt vaja midagi teha ja toimetada. Kõik meie pere poisid on ja on olnud erinevad.
Tuhkur lemmikloomana
Tuhkur on mõnes mõttes väga mugav lemmik, sest tema võib mõneks päevaks rahulikult üksinda koju jätta. Peab vaid jälgima seda, et ta oleks turvalises keskkonnas ning loomal oleks piisavalt süüa ja juua. Nii saab ta edukalt hakkama. Loomulikult on tegemist siiski lemmikloomaga, kes igatseb ja ootab, aga seda suurem on ka rõõm, kui omanikud koju tulevad. Siis tuleb loomadele kindlasti ka natukene rohkem tähelepanu pöörata. Tuhkru turvalisuse huvides soovitaksin mina teda üksinda olles hoida puuris, nii ei poe ta kuhugi vahele või ei jää lootusetult kinni. Siiski tasub meeles pidada, et kindlasti pole tuhkur loom, kes ainult puuris elaks. See varganäoline kiskja on nagu koer või kass, kes tahab inimesega suhelda. Ta vajab tähelepanu, sest muidu tekivad käitumisprobleemid ja pahandused nagu ka teiste lemmikloomadega.
Kindlasti ei soovita ma tuhkrut ega ka ühtegi teist lemmiklooma väga väikeste lastega omapäi jätta. Oleneb loomulikult tuhkrust ja oleneb lapsest, aga turvalisem on kohtumised korraldada täiskasvanu silma ja kontrolli all. Tean paljusid perekondi, kus lapsed ja tuhkrud õnnelikult koos elavad, kuid paraku on mul kogemusi ka perekondadega, kus loomast on juba lapse tulekul loobutud. Kõik oleneb vanematest, lastest, loomadest ja kasvatusest.
Probleemide vältimiseks tasub tuhkur osta alati kasvatajalt, kes on kutsikatele teadlikult vanemad valinud, nendega sünnist saadik tegelenud, neid sotsialiseerinud ja kasvatanud. Nii võib kindel olla, et lemmikloom on inimestega harjunud. Kasvataja on reeglina uute omanike jaoks abistava toe ja nõuga alati olemas, sest õige kasvataja muretseb oma looma järeltulijate käekäigu pärast nagu oma pereliikmete pärast.
Vii tuhkur ilusa ilmaga õue
Tuhkruga ei pea jalutamas käima nagu koeraga. Muidugi naudivad paljud tuhkrud jalutuskäike, kuid arvestada tuleb siiski sellega, et tuhkur ronib välja igasugustest traksidest. Kuna see loom ei armasta avatud kohti, eelistab ta pugeda põõsaste alla, majaseinte äärde, aedade alt läbi jne. Ka paksemas alusmetsas on lihtne teda silmist kaotada. Kuna tuhkur on isepäine loom ja teab ise, kuhu ta minna tahab, siis kutsumise peale nad sageli ei reageeri.
Ohutuim viis tuhkrutega jalutamiseks on mitmekesi. Inimesi võiks olla rohkem, kui on tuhkruid. Kindlasti tasub valida ka sobiv jalutuskoht. Kõrge alusmetsaga ja raskesti läbitavaid kohti ma ei soovitaks. Jalutada võib igal aastaajal, kuid palavusega peab ettevaatlik olema. Tuhkrud armastavad lund ja paljud neist naudivad lumes kaevamist, vagude ajamist ja ringi tuuseldamist. Piisavalt sügava ja koheva lumega on näha vaid jalutusrihm, mis lõppeb lumehanges, ja ehk ka väike kohev vagu, mis liigub edasi nagu multifilmis.
Nõu ja jõuga abistab Eesti Tuhkrute Liit
Eestis on olemas Eesti Tuhkrute Liit, mis koondab aktiivsemaid tuhkrukasvatajaid, korraldab näitusi ja vajadusel annab tuhkruhuvilistele ka nõu. Veebileheküljelt leiab info planeeritavatest ja juba olemasolevatest pesakondadest.
Tuhkrute populaarsus lemmikloomana üha kasvab. Nad on koerte ja kasside järel lemmikloomadest arvukuselt kolmandal kohal. Olenemata nende populaarsusest ei ole eesmärk kindlasti mitte tuhkruomanike arvu suurendamine. Oluline on, et ühtki lemmikut ei muretsetaks hetkeemotsiooni ajel. Uue pereliikme soetamine peab olema kaalutletud otsus ja arvestama peab kõigi pereliikmete soove ja arvamust.
