Eesti looduse rekordid: kas tead, milline on meie kõige pikema elueaga loom?
Ebapärlikarpide kasv on üliaeglane ja nad võivad elada väga kaua. Rootsist on leitud koguni 280-aastane rauk. Aastatel 1992–1993 uuriti Eestist püütud ebapärlikarpide vanust ning leiti, et neist vanim oli 134-aastane. Ülar Allas kirjutab raamatus "Eestimaa looduse rekordid" meie looduse muutuvatest ja igavesti püsivatest rekorditest.
Ebapärlikarbi nimetus tuleb sellest, et nende sisekojas võivad tekkida pärlisarnased moodustised. See juhtub siis, kui karpi on sattunud näiteks liivatera. Ümber võõrkeha hakkab sadenema pärlmutrikiht, mis koosneb kaltsiumkarbonaadist. Aja jooksul muutub pärlmutrikiht paksemaks, kuid see toimub väga aeglaselt. Sentimeetrise läbimõõduga pärli moodustumiseks kulub 30–40 aastat.
Minevikus olid meie jõed ebapärlikarpide poolest rikkad ja pärlijahiga tegeldi üsna agaralt. 1694. aastal nimetas Rootsi kuningas Karl XI ametisse ametniku, kes pidi pärlite otsimist juhtima ja jälgima. Ebapärlikarbid elasid Lõuna-Eestis Koiva jõgikonnas ja Põhja-Eestis Pudisoo jõgikonnas. Läti piiri läheduses asuv Pärlijõgi ongi nime saanud ebapärlikarbi järgi, keda seal veel 18. sajandil arvukalt leidus. Liigse püügi tagajärjel hakkas ebapärlikarpide arvukus aga kiiresti vähenema. Üheainsa pärli leidmiseks tuli surmata kümneid karpe.
Ebapärlikarbid on keerulise elutsükliga. Munadest arenenud vastsed elavad emaslooma karbis, kuni kasvavad umbes millimeetripikkuseks. Siis väljuvad nad karbist ja kinnituvad edasiseks arenguks lõheliste lõpustele. Järgmisel kevadel pudenevad noored ebapärlikarbid veekogu põhja ja veedavad paar aastat põhjakihti kaevununa. Alles siis tõusevad nad veekogu põhjale ja alustavad vanemate liigikaaslastega sarnast elu. Ebapärlikarpide kasv on üliaeglane ja nad võivad elada väga kaua. Rootsist on leitud koguni 280-aastane rauk. Aastatel 1992–1993 uuriti Eestist püütud ebapärlikarpide vanust ning leiti, et neist vanim oli 134-aastane.
Ebapärlikarbid on väga tundlikud vee omaduste suhtes. Nad saavad elada vaid jahedas ja puhtas vees, kus põhi on liivane või kruusane. Vanasti vähendasid karpide arvukust ahned pärliotsijad. Tänapäeval on suurim probleem maaparandustööd ja loodusesse paisatud kemikaalid. Praegu leidub Eestis ebapärlikarpe üksnes Harjumaal Pudisoo jões. Teadlased loodavad, et loomi saab väljasuremisest päästa, kui neid teistesse jõgedesse ümber asustada.
Ülar Allas "Eestimaa looduse rekordid", kirjastus Pegasus 2018
