FOTOD | Eesti iidne lambatõug: vahva iseloomuga kihnu maalammas vallutab iga südame

Aivi Valliste pere tegeleb hobikorras Kihnu maalammaste pidamisega. Nende perre sündis hiljuti üle 20 väikese talle. Aivi ja loomaarst ning Kihnu Maalamba kasvatajate seltsi (KMKS) president Anneli Ärmpalu-Idvand räägivad lähemalt, kes need kihnu maalambad on ja kellele nad sobivad.

Aivi, kust sai alguse huvi lammaste vastu ja kuidas teie perre esimesed lambad jõudsid?

Lambad tulid meie perre, kui ostsime omale Muhus mereäärse maatüki. Vaatasime seda võssa kasvanud kadakavälja ja nentisime, et ei vikati ega muruniidukiga ei tee siin küll midagi. Olime midagi kuulnud maalammastest kui vähenõudlikust tõust. Hakkasime asja uuesti uurima ja nii saimegi perre korraga 12 uut lemmiklooma – tosin armsat hallivalge-kirjut kihnu maalamba utte.

Meie lambad on pärit Tõhelast, Anneli Ärmpalu-Idvandi juurest. Anneli on loomaarst ja Eestis vist kõige põhjalikumalt kihnu maalambaid uurinud inimene. Tema abiga saime esimesed lambatarkused ja oleme ka hiljem tema käest korduvalt nii nõu kui ka abi saanud.

Me pole klassikalised lambapidajad. Meil on hobilambad, kellel kõigil oma nimed ja pigem lemmiklooma staatus. Põhiline eesmärk on lammaste abiga oma mereäärsed maad korras hoida, mistõttu oleme suviti alati koos lammastega Muhus. See on väga mõnus ja stressimaandav tegevus oma lambakarja suvehommikul merekaldal tervitamas käia. Talve veedame Tallinnas ja lambad toome Harjumaale, kus nende eest külmal perioodil lihtsam hoolt kanda on.

Anneli, tutvusta kihnu maalammast lähemalt.

Kihnu maalammas ehk kihnukas on elanud Eesti aladel järjepidevalt vähemalt 3000 aastat. Veel sada aastat tagasi leidus neid lambaid üle Eesti, kuid intensiivse põllumajanduse areng ja pealetung surus vana aborigeense tõu järjest rohkem äärealadele, kuni lõpuks säilis viimane asurkond vaid Kihnu konservatiivses kultuuriruumis.

Kihnuka kirjelduse leiab kihnu maalamba kasvatajate seltsi (KMKS) kodulehelt. See selts koondab kihnu maalamba kasvatajaid, juhib selle tõu säilitus-ja aretustööd, õpetab lambapidamist ja saaduste kasutamist. KMKS on kaasatud ka rahvusvahelistesse teadusuuringutesse. Koos kihnu maalamba traditsioonilise pidamisega jagame ka keskkonnasõbralikku ja säästvat mõtteviisi ehk talupojatarkust.

Millist hoolt see tõug vajab?

Tavapärane karjatamiskoormus on 5 lammast/ha, seda jätkub kevadest sügiseni. Kui eesmärgiks on taimkate murumadalaks saada, siis võiks koormust tõsta kuni 10 lambani, aga olemas peab olema varukarjamaa, kuhu loomad paigutada, kui põhikoppel paljaks söödud. Portsjoni kaupa karjatamine ehk koplist koplisse ringkäik tagab suve vältel ilusa maastiku maaomanikule ja korraliku kõhutäite lammastele. Lammastega karjatamist peetakse ka parimaks lahenduseks elupaikade tagamisel väiksematele olevustele (linnud, kahepaiksed, putukad) ja igal juhul peaks loodussõber eelistama niidumasinale lammast.

Veelgi laiemat pilti vaadates on muruniitmine ainult ressursi raiskamine, mille tulemusel midagi ei looda. Lammastega karjatamisel kasutab lammas taime toiduks, tagab elupaigad ja seega liigilise rikkuse. Ka inimene saab lambast kasu ja mitmesuguseid saaduseid: vill, liha, nahk. Ka kaunis maastik, mis pakub puhkusevõimalusi ihule ja hingele, on väärtus omaette.

Kihnu maalambaga karjatamisel ei ole lisasööda pärast vaja muretseda, sest ta on vähenõudlik ja saab ise hakkama. Ainus, mida lambad vajavad on puhas joogivesi ja aiaga piiratud maa-ala. Selleks sobib elektritara, metallvõrk või puidust piire. Kui lammas tahab aiast välja trügida, siis on see märgiks, et tal on kõht tühi, mingeid muid ahvatlusi tema jaoks pole. Korralik aed kestab kaua ja eestlastel on kombeks oma territooriumit aiaga piirata, seega on põhiinvesteering lambapidamiseks juba paljudel tehtud.

Talvel on söödaks hein, teravili ja lambamineraal. Heina jaoks on hädavajalik sõim üsna kitsaste vahedega, sest viisakaid lauakombeid lammas ei tunne ja paari nädalaga võib ta kogu talvevaru sõnnikuks trampida, kui ta sellega oma tahtmist mööda toimetada saab. Korralikust sõimest sööb kihnukas talve jooksul ühe suure rulli ehk 350 kg. Lambalaut peab pakkuma talvel kaitset tõmbetuule ja liigniiskuse eest ning suvel ka päikesevarju. Laut peab olema vajadusel suletavate ustega (mitte ainult varjualune), et tagada turvalisus kiskjate eest, kui piirkonnas esineb rünnakuid. Samuti pakub see lammastele kaitset ka eriti halbade ilmaolude korral. Üldjuhul on uksed siiski lahti ja lammas saab igal aastaajal vabalt sisse-välja liikuda.

Aivi, teie perre sündisid hiljuti väikesed talled. Kuidas neil läheb ja kui suur teie praegune kari on?

Me alustasime 12 utega, praegu on karjas koos talledega veidi üle 40 lamba. Talled sündisid munadepühade paiku, ühe nädalavahetusega kohe üle 20 talle. See oli ilus ja väga emotsioniaalne aeg. Kihnukas on tubli ema, kes saab poegimisega peaaegu alati ise hakkama ja reeglina pole meil talledega suuri probleeme olnud. Sel aastal abistame üht talle ka lutipudelitoiduga, aga teised on kõik tublid ja tragid.

Kõigil talledel on nimed ja erinevad iseloomud. Mõned on väga tragid ja väledad, teised armastavad jällegi rohkem ema kaisus pikutada. Nii ka täiskasvanud loomade puhul. Kõik erinevad üksteisest. On aktiviste, kes võtavad karjas juhipositsiooni, kuid karja kokku ajades leidub alati ka mõni selline figuur, kes otsustab lihtsalt omasoodu tegutseda ja mitte alluda. Õnneks on tragi lambakoer Sofi, kes lambad kärmelt kokku ajab, kui ise jänni jääme.

Kihnukas ise on suhteliselt väikest kasvu tõug ja talled on samuti hästi pisikesed. Kui need 20 titte ikka mööda karjaaeda ringi hullavad, on see üks väga heldima panev vaatepilt.

Mis talledest tulevikus saab, kas kõik jäävad teile?

Praegu jätame kõik talled omale ja suvel viime terve karja Muhusse mereäärsetele aladele suvitama. Suuremaks saades läheb osa karjast suvel tuttavate juurde „rendikodudesse“, kus lambad hoolega ka teiste murumaad korras hoiavad. Muidugi hoiame oma lammastel pilku peal ja veendume, et loomad oleks kaitstud.

Ja mida te villaga teete?

Villast on meil parasjagu käsil põnev projekt. Igapäevases elus tegelen ise disainvaipade müümisega ja kihnuka vill sobib tõttu suurepäraselt vaibalõngaks. Praegu on esimesed lõngade proovipartiid tehtud, kohe valmivad ka esimesed vaibakatsetused. Eesti disainerid on teinud meile imelised disainid, nii et sellest saab ükes ehe Eesti asi alates iidsest lambatõust lõpetades Eesti tootja ja kaasaegsete disaineritega. Loodan väga, et saame selle projekti käima!

Kas teil on lammastega ka mõni naljakas intsident juhtunud?

Oi, ikka on neid juhtunud! Mäletan, et hakkasime kord õhtul Muhust Tallinna poole sõitma ja pöörasime just karjamaa juurest autoga sadama poole, kui äkitselt vaatasin üle põllu naabrimehe maja suunas ja ütlesin: „Näe naabrimees on ka omale lambad võtnud. Õige kenad paistavad kaugelt, nagu oleks ka kihnukad!“. Vist läks veel umbes kaks sekundit, kuni taipasime:, et need on meie lambad, kes olid väravast välja saanud! Oi, ehmatus oli suur ja siis läks väga kiireks tegutsemiseks! Mäletan, kuidas mul jooksid juba peas pildid naabrimehe ära söödud lillepõõsastest ja täis kakatud hoovist...

Õnneks tuli tol korral appi meie tubli Sofi, kes autost kiirelt välja hüppas ja elegantse jooksuga karja kodu poole kihutas. Suure sahmimisega ei saanud küll suund õige ja eemalt vaataja oleks kindlasti ühe paraja kõhutäie naerda saanud, kui meie lambakari mööda külateed kihutas, tuhatnelja Sofi järel ja siis mõnisada meetrit tagapool hingeldav ja kisav pererahvas. Lõpuks sai karja suund ikka taas mere poole ja umbes kilomeetri pärast saime selle seltskonna pidama. Marssisime siis lõpuks koos viljakausi, väsinud koera ja terve lambakarjaga rõõmsalt taas mööda mereranda kodu suunas. Päike oli just loojumas ja kõik oli imeline! Just selline meie suvi koos lammastega tavaliselt ongi.

Anneli, milliseid tingimusi lambad vajavad ja millega tuleks arvestada, kui on soov endale sellised vahvad loomad võtta? Kas sa oskad soovitusi jagada?

Kihnukad sobivad ka algajale lambakasvatajale ja juba kogenud pidajale võimaldab see tõug üsna mugavat elu. Need on taibukad ja vähenõudlikud loomad ning liigse sekkumise ja hoolitsusega ei maksa aborigeense looma elu kaasaajastama hakata. Pigem võiks oma elu tema tempo järgi seada ning vaadata, mida lambal omanikule õpetada on.

Algaja võiks alustada 2-3 lamba võtmisega, vaadata, kuidas asi läheb ja kasvada vaikselt oma karjaga koos. Nii ei tule mingeid tagasilööke ja julgust koguneb juurde. Kui selle tõu vastu tekib tõsisem huvi, tasub meie seltsiga ühendust võtta. Jagame igakülgset infot ja soovitusi. Kodulehel on olemas ka puhtatõuliste müügikuulutused.

Kuna kihnukas on väikest kasvu lammas, saab temaga edukalt hakkama igaüks. See tõug on sobilik nii naistele kui ka lastele ja temaga on võimalik ka üksinda edukalt toime tulla. Teine hea omadus on tema vähenõudlikkus. Söödale ei kulu palju ja talle sobib kõik kohalik, sest just siin on tema päriskodu. Kihnukas on meie kliima ja maastikuga kohastunud.

Ka iseloom on kihnukal hea. Ta on paindlik ja leplik loom, kes suhtub heatahtlikult tänapäeva urbaniseerunud inimese paanilisse elustiili ja aitab edukalt peremehe stressi maandada. Kihnukas pakub ka kõiki saadusi, mida ühelt lambalt tahta. Kihnukas on pere- ja taluloom. Ta on universaalne lemmikloom, kes ei ole mitte ainult silmailuks, vaid annab ka toodangut ja hoiab maa korras – just see, mida üks praktiline eestlane vajab!

Lambapidajad jagavad soovitusi, kuidas on õige lammaste juuresolekul käituda.

Alati tasub jääda rahulikuks ja vältida äkilisi liigutusi. Ka kisa ja kära ei tasu teha. Pikaajalise loomaarsti kogemuse põhjal väidab Anneli, et muretsemiseks ei ole põhjust ja loomad saavad inimesega väga edukalt hakkama.

"Aga kui inimesi tohib natuke noomida, siis tahaks öelda, et kui lambakarjamaal on aed ees ja värav kinni, siis palun see nii ka jätta," märgib Aivi. "Tihti satub meie kanti turiste, kes ilma luba küsimata karjaaeda tulevad ja värava lahti jätavad ning mis veel rumalam, võtavad kaasa ka ilma rihmata koera. See toob aga kaasa paksu pahandust, sest koer võib lambaid taga ajama hakates vigastada nii iseennast kui ka lambaid," räägib Aivi omast kogemusest ja lisab, et ohtlikke olukordi võib tekkida ka juhul, kui karjas on valvekoerad. Valvekoerad on õpetatud oma karja kaitsma, mistõttu ei saa omanik vastutada selle eest, et omavoliliselt aeda tulnud turist või tema lemmikloom töökoeralt sugeda saab.