Triinu lugu: koer, kes kartis kõike ja kõiki, kuni arstivisiidil selgus tema hirmude tegelik põhjus

Meie seas on palju loomi, kes on tänu heade inimeste abiga saanud elule uue võimaluse ja leidnud armastava kodu. Loomade päästmisega aktiivselt tegelev, kuid anonüümseks jääda sooviv vabatahtlik räägib südamlikke lugusid teise ringi loomadest, kes tema ja paljude teise abiga endale hooliva perekonna on leidnud. Üheks neist abivajajatest on olnud varjupaigakoer Triinu, kelle elule andis uue võimaluse Kristel.

Mõned aastad tagasi märkas Kristel Facebookis postitust, mis puudutas tema hinge. Tol hetkel varjupaigas viibinud pisike, musta värvi, õnnetu olemise ja nukra ilmega koer Triinu jäi Kristelile esimesest silmapilgust meelde ja ta ei saanud seda vaatepilti enam peast välja. Nii otsustas ta loomale külla minna. Mõeldud, tehtud! Vaatepilt, mis naisele tol hetkel avanes, oli tema sõnul pehmelt öeldes nukker.

"Triinu oli varjupaiga kõige tagumises aedikus, kuudi taga peidus. Selles imearmsas koeras valitses nii suur hirm, et ta ei julgenud ennast absoluutselt liigutada ega oma pilku maast tõsta. Pika meelitamise peale võttis Ta mu pakutud maiused siiski vastu...," meenutab Kristel mitme aasta tagust detsembrikuud.

Ilmselgelt oli tegemist väärkoheldud koeraga, sest inimesi kartis ta kui tuld. Tol hetkel Kristel küll ei teadnud, milliseid õuduseid see koer läbi on elanud, kuid näha oli, et tema minevik on olnud kõike muud kui rõõmus ja helge. Naine käis koera mitmeid kordi varjupaigas vaatamas, kuid süda ei annud talle rahu. "Kuna olen vabatahtlikuna ka varem mitmetele loomadele hoiukodu pakkunud, siis otsustasin seda ka Triinule teha. Sel viisil on võimalik tal vaikselt ja omas tempos inimestega suhelda ning neid tasa ja targu taas usaldama õppida," lootis Kristel.

Päev enne jõule oligi Triinu koos varjupaiga autojuhiga Kristeli ukse taga ja sellest hetkest alates algas Triinu uus elu. Elu ilma kurjuse, kurbuse ja valuta! "Ma usun, et need olid tema elu esimesed ilusad jõulud," sõnab Kristel.

Esimesed päevad ja nädalad olid üsna keerulised, sest koer kartis kõike. Iga ruum uues kodus oli tema jaoks hirmuäratav ja välisuks lausa nii jube, et Triinu keeldus sealt välja minema. Ta kartis, kui inimene tema taga kõndis, kartis, kui jalutades oksa peale astus ja see krõpsatusega katki läks, kartis kõike ja kõiki. Ja arstivisiidil selgusid lõpuks ka tema hirmude tagamaad. Kontrolli käigus tuli välja, et Triinul oli tagakehas mitu haavandit.

"Viha, mis selle uudisega kaasnes, oli meeletu," meenutab Kristel. "Keegi süüdimatu inimene oli tulistanud koera mitmeid kordi, mille läbi kaotaski Triinu inimeste vastu täieliku usalduse. See asendus paanilise surmahirmuga."

Triinu sotsialiseerimine kestis kaua ja tegelikult kestab omaniku sõnul veel siiani. Vahepeal üritati koerale küll päris oma kodu otsida ja leidus ka tahtjaid, kuid täna elab Triinu ikka Kristeli juures. "Üks pere käis Triinut ka vaatamas, kuid kahjuks ei leppinud Triinu perekonna teise koeraga," meenutab Kristel ja lisab, et tegelikult on selle koera ainuõige koht just nende perekonna juures.

Tolleks hetkeks oli Triinu perekonna täieõiguslik pereliige, Kristeli teiste loomade sõber ja truu seltsiline. Uus koht ei oleks talle hästi mõjunud, mistõttu otsustas perekond koera endale jätta. Tänaseks on sellest möödas veidi üle 2 aasta. "Ma ei kahetse mitte midagi! Vahvamat koerapreilit annab leida. Triinu kardab küll veidi veel võõraid ja vihkab kirglikult autosid, aga muidu on muutunud enesekindlaks ja rõõmsaks koeraks," räägib Kristel.

Selle koera elu muutus tol jõulueelsel õhtul täielikult ja tänaseks on keerulise minevikuga Triinust saanud õnnelik ja truu seltsiline.