Bella lugu: hukkamisele viidud koerale appi tormanud päästjad leidsid eest üsnagi ebameeldiva üllatuse

Meie seas on palju loomi, kes on tänu heade inimeste abiga saanud elule uue võimaluse ja leidnud armastava kodu. Loomade päästmisega aktiivselt tegelev, kuid anonüümseks jääda sooviv vabatahtlik räägib südamlikke lugusid teise ringi loomadest, kes tema ja paljude teise abiga endale hooliva perekonna on leidnud. Üheks neist abivajajatest on olnud hukkamisele viidud koer Bella, kelle elu aitasid õigele järjele mitmed asjaarmastajad.

Ühel 2017. aasta oktoobrikuu õhtul kirjutas murelik vabatahtlik koerast, keda peremees hukata tahtvat. Koer pidi vahetpidamata õues haukuma ja naabrid olid sellest häiritud. Võtsime asja kohe käsile, sest omanikul tundus sellega juba tuli takus olevat. Otsisime kiirelt koerale ajutise hoiukodu ja leidsime vabatahtliku, kes koos Eestimaa Loomakaitse liidu esindajaga koera peremehe käest päästma läks.

Teadsime, et tegu on ühe väiksema koeraga, kuid kohapeal selgus kõigi üllatuseks, et kõnealusel koeral oli lisaks ka kaks väikest kutsikat ja hukkamise peamiseks põhjuseks ei olnud sugugi mitte naabrite pidev rahulolematus!

Õnnetu ema veetis oma päevad lageda taeva all aiamaal ketis ja igatses tohutult oma poegade järele, kelle juurde teda aga ei lastud. Peremehe sõnul oli hukkamise peamiseks põhjuseks hoopis see, et kutsikate ema ei lase tal segamatult kutsikaid oma käe järgi välja koolitada, vaid kipub lakkamatult vahele segama.

Loomulikult ei ole see adekvaatne põhjus oma noort ja tervet looma eutaneerida ning liidu loomakaitsjad selgitasid seda ka Bella omanikule. Õnneks nõustus peremees seekord loovutama lisaks koeraemale ka Bella väikesed kutsikad ja nii asuti tookord ilma suuremate probleemideta koos parema tuleviku suunas teele.

Kutsikad leidsid endale kiiresti armastavad perekonnad ja päriskodud ning vabatahtlikud hakkasid ka Bellale uut kodu otsima. Bella oli iseloomu poolest äärmiselt rahulik ja leplik, kes oma hoiukodu perekonda kunagi ebasobiva käitumisega ei kurvastanud. Ta sai hästi läbi nii inimeste, hoiupere koerte kui ka kassiga. Ei läinudki kaua aega mööda, kui ka Bellale üks noor perekond kodu pakkuda soovis. Koera ja perekonna vaheline klapp oli hea ja õigepea koliski Bella oma päriskodusse. Ta ei olnud pere ainus neljajalgne lemmik, vaid ta sai korraga endale kaks uut õuekoerast seltsilist. Perel oli ka kaks väikest last.

Armastusest ja lähedusest puudust tundnud ja ketikoerana elanud Bella nautis sooja vastuvõttu ja puges kohe peremehele kaissu.

Siiski ei läinud kohanemine päris valutult. Hoiukodus äärmiselt leplikuna ja rahulikuna näiv koer ei olnud kunagi varem väikeste lastega kokku puutunud ning nendega koos elanud, mistõttu tekkis algul ka mõningaid tagasilööke. Murekohaks olid peamiselt laste kiired ja äkilised liigutused, mis Bella ebakindlaks ja ärevaks muutsid. Seda kõike oli talle pisut liiga palju. Õnneks ei andnud pere alla ja koos saadi takistustest üle. Olenemata sellest, et see nõudis aega, tööd ja tegelemist, harjus Bella vaikselt uue eluga. Temaga käidi regulaarselt jalutamas, et noor koer saaks energia välja elada ja perenaise keskis rohkem aega veeta, mille läbi paranesid nii kontakt kui ka omavaheline side. Armukadeduspuhangud ja pidev tähelepanu vajadus hakkasid taanduma.

Kartes Bella heaolu ja turvalisuse pärast, ehitas perekond koera seiklusliku uitamistungi tõttu ka uue ja korraliku aia.

Täna sujub Bella ja tema pere kooselu üsna mõnusalt. "Meil läheb hästi. Bella naudib maakündmist ja päikest. Vahel tekib ikka pahandusi ka, sest ta kipub arvama, et ka külapeale võib uitama minna, aga selle probleemiga tegeleme aktiivselt ja tundub, et liigume vaikselt paremuse poole," sõnab perenaine kolm korda igaks juhuks üle õla sülitades ja lisab, et laste jooksmine ning kiljumine muudab koera endiselt veel pisut ebakindlaks, kuid ta hakkab selle pereeluga harjuma ja õues, kus on ruumi, ei ole üldse mingsuguseid probleeme.

"Öösel magab koer tütre kaisus teki all ja hommikuti on Bella paras unimüts. Ta magab kõige kauem ja kui üks hetk magamistoast välja longib, siis on tal paras padjanägu ees," räägib Bella perenaine.

Kassidega saab Bella endiselt hästi läbi ning ka teiste koertega saab probleemideta hakkama. Muidugi tuleb perenaise sõnul vahel ikka sõnavahetusi ette, peamiselt sellepärast, et üks õuekoertest arvab, et ka tema võiks tuppa saada, kuid Bella arvab, et see privileeg on ainult talle. Ka mängu käigus tekib mõnikord sõnavahetusi, sest Bella ei ole enam nii mänguhimuline kui noored koerad.

"Bella lugu on järjekordne kurb näide mõne inimese iganenud arvamusest, et koer on justkui asi, mille aianurka istuma paned ja hukkad, kui ta tüütuks muutub. Samas ka sellest, et armastus ja kannatlikkus tasub end alati kuhjaga ära. Ka minevikupagasiga loomast saab imeline kaaslane, kes oma uut võimalust vääriliselt hinnata oskab," sõnab vabatahtlik ja soovitab koera valides ka varjupaigaloomi külastada.