Intervjuu „Naistesaate“ saatejuhi, laulja ja suure kassisõbra Helen Adamsoniga

Hei, mu armsad lugejad! Kas te olete kunagi mõelnud, milline oleks maailm kassideta? Just, selline mõte pole ka mulle kunagi pähe tulnud. Täpsemalt ei ole seda isegi mu kõige hullemates õudusunenägudes juhtunud.
Sellist maailma ei kujutaks ilmselt ette ka Helen Adamson ­– särav saatejuht, imeline laulja ja kõigele lisaks tõeline kassilausuja. Kodutute kasside abistamisele lisaks on tal endal lausa kolm kassi. Seega võta üks tass teed, keera mõnusalt kerra ja loe edasi.

1. Et täitsa algusest alustada, kirjelda, kuidas ja kust sai alguse Sinu kassiarmastus. Oled ka varem rääkinud, et kass on olnud Sulle justkui tugiisikuks ja väga oluliseks pereliikmeks.

Ma ei mäleta oma elust aega, mil minu ellu ei oleks kuulunud loomad. Kuna minu õde oli kaheksa aastat vanem, kasvasin pigem üksiku lapsena ja minu kõige eredamad lapsepõlvemälestused on seotud just loomadega. Juba päris pisikesena mängisin vanaema juures kanade ja kassidega ning jooksin heinamaal koos lammastega ringi.
Esimeses klassis sai alguse minu eriline side kassidega. Meie maja juurde tekkis üks emane hall triibik, kes oli hüljatud ja kellele ma süüa hakkasin andma. Ema ei lubanud esialgu teda tuppa tuua, seega tegin talle aseme trepikotta, kus teda toitsin ja paitasin. Oma sünnipäeva hommikul ei leidnud ma teda enam trepikojast ning kuna oli südatalv, väljas oli väga külm ja paks lumi, olin äärmiselt mures.
Käisin teda väljas hõikumas ja sain teada, et üks meie trepikoja vanatädi, kes loomi ei sallinud, oli ta välja visanud. Kui ma kassi üles leidsin, siis ema leebus ja lubas ta "korraks" külma käest tuppa tuua. Õnneks tuppa ta jäigi. Tema oli tõesti minu kaitseingel. Ta lahkus meie seast haiguse tõttu, kui olin juba 18-aastane ja umbes pool aastat kodust eemal elanud. Tema oli minu tugi, kui ma tundsin end üksinda ja vajasin lohutust. Eriti raske oli siis, kui mind koolis narriti. Lapsena ei osanud ma selle valuga tegeleda ning kuna meie peres oli tol ajal väga raske aeg, oli just tema minu suur tugi ja abimees. Ta armastas mind tõesti jäägitult. Mäletan tänaseni, kuidas ta lihtsalt pressis end toauksest sisse, kui ma kõrges palavikus ja raskes mandlipõletikus olin. Ta tahtis igal hetkel minu kaisus magada ja meie juures olla, eriti siis, kui ma end halvasti tundsin. Kui me emaga aiamaal tööd tegime, siis ta jooksis tihti kaugelt meie poole ja jutustas. Tal oli väga spetsiifiline hüplik „näu“ ja see on mul siiani kõrvus. Tunnen tõesti endiselt temast puudust ja see igatsus tema järele ei kao ilmselt kunagi.

2. Sa võtsid oma esimese kassi juba kaheksaaastasena. Kas mäletad, milline ta oli?

Minu esimene kiisu sai oma nime ühe Saksa multifilmi järgi, mille pealkiri oli vist „Calimero“. Seal oli üks pardipreili nimega Precilla. Mina modifitseerisin nime ja panin oma kiisu nimeks Bressylla. Ta oli maailma kõige malbem ja armsam kass. Kuna ta oli emane kiisu, siis mäletan, kui olin kaheksaaastane ja sain aru, et see kass usaldab mind jäägitult. Nimelt oli ta tiine ja kui kass hakkab poegima, valib ta poegimiseks kõige turvalisema paiga. Bressylla tuli poegima minu voodisse ja ma ärkasingi selle peale üles, et voodi oli märg. Mäletan, et unesegasena mõtlesin: “Appi, kas ma olen voodisse pissinud!” Seejärel kuulsin piiksumist ja nägin pisikest kiisupoega ja siis kutsusin ema. See näitas minu jaoks, et me oleme kahtlemata maailma parimad sõbrad.
Kuna mul oli lapsena tihti igav, sai aeg-ajalt Bressyllaga ka rumalusi tehtud. Mul oli beebiajast üks soe kombinesoon alles ning vahel panin Bressylla sinna sisse ja kussutasin teda nagu last. Kuna ta oli ülisõbralik, siis lasi ta ennast mul ka veidike väntsutada.
Hüljatud kiisuna ta toiduga ei pirtsutanud. Ta sõi praktiliselt kõike, mida meiegi. Kui olin umbes kümneaastane, kolis üks pere meie naabertrepikojast ära ja võttis endaga kaasa kõik peale punase isase kassi. Minu ema süda õnneks leebus ja nii sai meie viiendaks pereliikmeks Pätu. Kuna Pätu oli selle pere juures väga suurt nälga kogenud, sõi tema tõesti ABSOLUUTSELT kõike. Kui mu ema kartuleid kooris, siis maiustas Pätu ka kartulikoortega. Pätu ja Bressylla üksteist üldse ei sallinud ja olid minu tähelepanu peale väga armukadedad. Kui Pätu väljas oli, siis Bressylla oli toidu suhtes valivam, aga kui nad kõrvuti sõid, pidi Bressylla suurest kadedusest sööma sama, mis Pätu ja nii läksid sel hetkel ka tema menüüsse kartulikoored.
Mäletan, et naersime emaga selle peale südamest. Pätut ei tohtinud kindlasti söömise ajal segada, ta hakkas urisema ja toitu kiivalt kaitsma.
Ükskord tegi ema mannaputru ja loomulikult sõi ka Pätu seda suurima rõõmuga. Meie sõbrannadega tahtsime teda veidi narritada ja püüdsime pudrukaussi enda poole tõmmata. Selle peale tõusis Pätu tagajalgadele püsti, võttis esikäpaga putru ja pani selle endale suhu. Me jäime tol hetkel lihtsalt imestusega vaatama, kuidas ta sõi nagu inimene. Ta oli väga huvitav ja tugeva iseloomuga kass.
Ühes voodis nad magada ei saanud. Kord vaatasin hommikul teki sisse mähituna multikaid. Bressylla magas mul kõhu peal ja Pätu tuli jalgade juurde magama. Olime umbes tund aega õndsalt teleka ees aega veetnud, kui nad lõpuks teineteist nägid. Siis anti paar käpalööki, sisiseti teineteise peale ja joosti laiali. Mõlemad olid iseloomuga kassid, aga väga erinevad.

3. Kirjelda oma praeguste kasside Maxi, Volaski ja Käpiku saamise lugu. Kuidas ja millal nad Sinu juurde jõudsid?

Olen terve iseseisva elu aidanud kodutuid kasse. Alustasin sellega, kui hakkasin tööl käima – annetasin iga kuu oma palgast 10% kassidega tegelevale mittetulundusühingule. Sealt edasi pakkusin mõne aasta hoiukodu, kuid see ei olnud üldse kerge. Mul tekib loomadega kiiresti side ja raske oli ära anda kassipoega, keda olin ise pipetiga toitnud, või kassi, kellega elasin koos juba mitu kuud, kelle harjumused ja iseloom olid mulle tuttavaks saanud ning kellega mul juba tugev side tekkis. Ühel hetkel päästsin ma oma tollase kodu hoovist ära kaks kassi, kes olid minu esimesteks päästetud kiisudeks. Üks neist oli kahjuks aga nii nõrk, et tema elu ei õnnestunud päästa, ja seda elan siiani üle. Mul on südamest kahju, et ma teda varem kinni ei püüdnud, et ta ei saanudki enam kodusoojust nautida.
Õnneks tema sõber, metsik kass Volask on minu lemmik olnud juba kümme aastat.
Täpsemalt on ta umbes 13-aastane. Päris täpselt ei tea keegi, sest tänaval elades oli ta juba täiskasvanu. See on kindlasti ka üks põhjus, miks ma ei saa teda endiselt paitada. Ta hakkab lausa sisisema, kui minna talle lähemale kui 30 cm. Veelgi lähemalt katsudes annab ta juba käpaga hoiatuslöögi. Ilmselt puudus tal kassipojana igasugune kontakt inimestega. Aga sellest hoolimata saab ta kõikide kassidega väga hästi läbi.
Teised kaks, Käpik ja Maxi, on minuga olnud aga juba kaheksa aastat. Käpik kingiti mulle ülikooli lõpetamise puhul. Ta leiti Lasnamäe tänavalt paarikuuse beebina, seetõttu on ta ka inimestega väga harjunud ja ei oska neilt midagi halba oodata. Ta on ainuke kass, kes on minu juurde kassipojana tulnud. Kõik teised kassid olen saanud täiskasvanueas.
Käpik oli ja on siiani Volaski täielik vastand. Tema tahab kogu aeg pai, kõikidelt. Öösiti tahab ta tihti magada minu pea peal ja ta jutustab väga palju. Kuna ma räägin temaga nagu inimesega, siis räägib ka tema mulle alati vastu. See on nii huvitav, sest kui minu elukaaslane on terve päeva kassidega kodus olnud ja mina lõpuks koju tulen, hakkab Käpik alati midagi seletama. Elukaaslase sõnul on ta aga päeval täiesti vait ja jutustab alles õhtul, kui mina tulen. See on tegelikult ka teada, et kassid ei näu mitte teineteisega, vaid inimestega suhtlemiseks, ja jutustavad vaid nendega, kes ka nendega räägivad. Käpik on meie tõeline kaisukass, kes tuleb meie vahele magama ja tahab alati meeletult palju tähelepanu. Teda võib igas asendist väntsutada ja sülle võtta.
Kolmandana leidis minu juurde tee Maxi. Tema oli minu juures hoiukodus, aga nagu tihti hoiukodudega juhtub, ei raatsinud ma teda lõpuks enam ära anda. Tema on iseloomult täpselt Volaski ja Käpiku vahepealne. Kui tema Kassiabisse jõudis, oli ta üle elanud raske autoõnnetuse ja veetis esialgu pika aja kliinikus. Läbielatu annab ka praegu pisut tunda. Näiteks ei tohi tema juures järske liigutusi teha ja ka sülle ei tule ta ise kunagi. Aga pai laseb ta õnneks teha ja aina enam tuleb ta ka ise pai küsima. Nad on kõik väga erineva iseloomuga tegelased, kelleta ei kujutaks ma praegu oma elu enam ettegi.

4. Milline on Sinu igapäevaelu koos kassidega, millised on nende lemmiktegevused ja -toidud?

Kassid on üsna iseseisvad loomad ja kuigi me oleme elukaaslasega mõlemad vabakutselised, siis viibime tihti kodust eemal. Mina ei kujutaks ette, et mul oleks vaid üks kass, kes peaks üksinda olema, kui meid parajasti kodus ei ole. Koos on neil ikka tunduvalt lõbusam, eriti kuna nad kõik saavad omavahel hästi läbi. Nad magavad üksteise kaisus, pesevad teineteist, ja mis peamine, mängivad. Aeg-ajalt lähevad mängud küll päris karmiks, aga õnneks kaklusi ei ole siiani ette tulnud. Kõigi kolme absoluutne lemmiktegevus on magamine ja paide saamine.
Käpikule meeldib kõige rohkem kaisus magada. Volaski lemmiktegevus on kindlasti räimefileede söömine. See sai alguse ajal, mil tal oli tervisega probleeme. Seepeale hakkasin teda kosutava konserviga toitma ja lisasin sinna juurte toortoiduna räimed, mis talle kohutavalt maitsevad. Praegu on ta võimeline koguni 200 grammi kala pintslisse pistma.
Kui poes ei juhtu kala olema, siis hakatakse meid korralikult terroriseerima, sest ega ta piirdu ainult näugumisega. Tema lihtsalt tuleb ja seisab laua juures või voodi ääres, kuni oma tahtmise saab. Äärmises ahastuses läheb ta manipuleerivalt krõbinaid sööma, et me ikka aru saaksime, et tal on oma kalasooviga tõesti tõsi taga, isegi kui ta alles 30 minutit tagasi suure portsu kala ära sõi. Tema kaval trikk on veel see, et kui mina olen talle just kala andnud, läheb ta minu elukaaslaselt uuesti küsima. Käpik kala ei armasta ja tema maiustab konservidega, Maxi seevastu sööb ainult krõbinaid.
Kuna nad kõik on toakassid, siis iseseisvalt me neid välja ei lase, kortermajas ja linnas oleks see liialt ohtlik. Käpikule küll meeldib koridoris jalutamas käia. Aeg-ajalt käin ma temaga ka rihmaga väljas, aga ma ei saa öelda, et ta õueminekut väga armastaks. Kuid see on kindlasti harjutamise asi: mida enam väljas käia, seda enam kass harjub ja nautima hakkab.

5. Kas on ka midagi, millele erinevatel aegadel tähelepanu pöörad (näiteks ussirohu andmine või kevaditi puugitõrje, vitamiinid, spetsiaalne toit erinevatel perioodidel)?

Käime arsti juures kontrollis üldiselt siis kui vaja, vähemalt iga paari aasta järel. Kuna ma annan neile ainult kvaliteettoitu, siis vereproovid ja näitajad on neil õnneks alati korras olnud. Ka siis, kui Volask kaalu kaotas, tegime me kõikvõimalikud testid ja need oli täiesti korras. Kuna ma loodan, et nad elavad vähemalt paarikümneaastaseks, siis nende jaoks pole mul millestki kahju ja hea meelega annan neile kõige kosutavamaid konserve ja parimaid toite.

6. Kas on juhtunud ka mõni eriti tore ja naljakas lugu, mida lugejatega jagada?

Õnneks nad eriti pahandusi ei tee, ainult väikseid pättusi. Kuna ma magan öösiti kõrvatroppidega, siis Käpik armastab neid varastamas käia, isegi kui ma nad madratsi vahele peidan. Aeg-ajalt on ta nii nahaalne, et tuleb sealt urgitsema ka siis, kui mina voodis olen.

7. Kas Sa panustad ka kuidagi laiemalt kiisude elu parandamisse? Tean, et tegutsesid näiteks kasside turvakodus vabatahtlikuna. Kui kaua oled sellega tegelenud?

Praegu ma enam turvakodus aktiivselt ei tegutse, sest mul ei ole lihtsalt võimalik hoiukodu pakkuda. Teen igal kuul kassidele annetusi ja tulevikus, kui mul on oma kodu ja suurem pind, loodan taas hoiukodu pakkumisega tegelema hakata. Esimest korda olin vabatahtlik üheksa aastat tagasi, aga nüüd paar aastat ei ole saanud enam hoiukodu pakkuda.

8. Kui oluline on Sinu jaoks Eesti kasside elu parandamine? Kuidas tavainimesed saaksid/võiksid oma igapäevaelus kasside elu parandada?

Väga oluline. Minu tuttavad on küsinud, et miks ma Volaskit n-ö piinan ja vabadusse ei lase. See on vist rumalaim soovitus, mille ma oma elus saanud olen. Tahaksin väga inimestele südamele panna, et kass ei saa linnaruumis koduta eksisteerida. See pole küll tore jutt, mida rääkida, aga kahjuks on see kurb reaalsus, et kui kass on hüljatud, sureb ta kahjuks väga piinarikast surma. Tänavakasside seas levib tohutult palju haigusi, nagu kassiaids, seen jne.
Kui kassid joovad porilompidest saastatud vett, saavad kannatada nende neerud ja nad võivad surra veremürgistusse või tekib neil palju muid tervisehädasid. Kass ei saa üksinda hakkama. See on kahjuks väga levinud väärarvamus, et kassi omapäi jätmisega ei tehta talle liiga või kingitakse talle elu. Paraku see nii ei ole. Seetõttu tunnen, et tahaksin väga panustada inimeste teadlikkuse tõstmisse.
Ma loodan kunagi anda oma panuse loomapidamise seaduste karmistamisse. On riike, kus kasside adopteerimine on keeruline protsess ning selle käigus saab kindel olla, et loom läheb heasse ja vastutustundlikku perre. Mõistan, et see vähendaks esialgu adopteeritud loomade arvu, kuid siis väheneks ka hüljatud loomade hulk, mis tähendaks, et vähem loomi vajaksid adopteerimist. Veel oleks väga oluline, et kõik lemmikud oleksid kiibistatud.
Olen öelnud, et ainus põhjus, miks mina võiksin kunagi poliitikasse minna, oleks loomade õiguste eest seismine. Kui vaadata karistusi, mida on võimalik määrata loomavastase vägivalla toimepanijatele, siis neid peaaegu ei eksisteeri.
Kindlasti peab kassi võttes arvestama, et tegemist on vastutusega. Kass nõuab hoolt ja tähelepanu ning loomulikult ka väljaminekuid. Kui inimene ei tunne, et ta oleks selleks võimeline, siis tõesti ei tohiks ka seesugust kohustust endale võtta.

9. Mida kassid Sinu jaoks tähendavad, sümboliseerivad?

Tingimusteta armastust, hoolimist, puhast õnne ja ilu. Ma võin lihtsalt kassi vaadates end unustada ja sealjuures unustada ka oma argimured. Loomad on niivõrd puhtad hinged ja see mind paelubki, sest loomade tingimusteta armastus annab tagasi usu headusesse.
Kui mul on väga raske ja mitte miski mind naerma ei pane, siis vaatan ma oma lemmikkassivideoid, sest need teevad alati triki ära ja panevad mind lihtsalt südamest naerma.

10. Kas Sinu arvates saab inimesi jagada n-ö kassi- ja koerainimesteks? On sel Sinu jaoks mingit tähtsust?

Mina loen ennast pigem loomainimeseks. Mulle meeldivad tegelikult kõik loomad väga. Kui mul on mingil põhjusel olnud raske või kehvem päev, siis rõõmustavad mind loomad. Eriti teevad südame soojaks videod ja pildid erinevate liikide sõprusest. Empaatilise ja emotsionaalse inimesena liigutab mind loomade tingimusteta armastus väga. Kuidas kassiema kasvatab üles siilide pesakonna või kuidas koer ja hani on saanud lahutamatuteks sõpradeks või kuidas emagorilla kaitseb ja lohutab loomaaias oma puuri kukkunud inimlast. See on kahjuks paljudest inimestest puudu, see siiras kaastunne ja tõeline ennastsalgav armastus. Minu jaoks on see üks ilusamaid asju maailmas.
Veidi erilisem side on mul tõesti kassidega. Veel meeldivad mulle väga öökullid, kärnkonnad ja iguaanid. Minu jaoks ei ole sellel kindlasti mingit tähtsust, kes on koera- või kassiinimene. Tihti tekib see eelistus inimestel, kelle esimene lemmik on olnud kas kass või koer või kes on terve oma senise elu ühega neist kokku puutunud.