Oma koera surm võib inimesele mõjuda palju suurema kaotusena kui lähedase oma
Kas tead mõnd inimest, kelle südamesse jättis lemmiklooma surm palju sügavama jälje, kui mõne lähedase inimese surm? Võib-olla on sul endalgi selline tunne olnud. Olgugi, et seda on vahel piinlik või raske tunnistada, on see teatud olukordades täiesti normaalne. Loe lähemalt, miks see nii on ja mida see tähendab.
Sageli on ühiskonnas selliste emotsioonide tundmine tabuteemaks kujunenud, kuid teadlaste sõnul on inimestel täielik õigus end armastatud lemmiklooma kaotuse puhul väga õnnetult tunda. See on normaalne, loomulik ja seda ei ole vaja häbeneda.
Oma loo räägib loomasõber Dina, kes meenutab aega, mil nende pere armastud koer Spike suri. Tema isa kannatas sellepärast väga. Töölt tulnud, istus ta tihti lihtsalt maja ees autos, suutmata koduuksest sisse kõndida. Spike oli siit ilmast lahkunud ja mees teadis, et tema armas puudlike ei jookse talle enam kilkavana uksele vastu. Alates koera surmast hakkas Dina isa pikkadel jalutuskäikudel käima ja võttis osa ka lemmiku kaotanud inimeste tugigrupi kohtumistest. Dina meenutab, et vahel ärkas tema isa ka lausa keset ööd nuttes üles.
Aastaid hiljem oli Dina matustel. Üks tema sugulane oli surnud. Dina oli omadega täiesti läbi, kuid tema isa suutis end vaos hoida. Seekord oli isa see, kes aitas Dinal rahuneda ja end kokku koguda. See, kuidas tema isa lemmiku surma pärast nii katki oli, kuid sugulase matustel end vaos hoidis,tekitas Dinas segaseid tundeid, kuni ühel hetkel luges ta artiklit selle kohta, et on täiesti normaalne tunda lemmiku surma üle suuremat hingevalu, kui sugulase surma üle.
Teadlaste läbi viidud uringust ("Bereavement following death of a pet") selgub, et lemmiku surm mõjub paljudele inimestele samamoodi nagu lähedase inimese surm. Inimese ja lemmiklooma surma vahel on aga üks selge erinevus. Kui inimene sureb, saadetakse ta teise ilma traditsiooniks saanud rituaalide kaudu: järelhüüded, ülistuslaulud, erinevad religioossed tseremooniad jne. Kindlasti istutakse ka pere ja lähedastega maha, süüakse-juuakse ja meenutatakse lahkunut. Inimesed mõistavad, et kaotusvalu on suur ja uuesti jõu kogumiseks antakse alati aega. Loomadega seoses aga selliseid kindlaks määratud rituaale ei ole, mistõttu on lemmiklooma surmast üle saamine oluliselt keerulisem.
Lemmiku kaotanud perekonnal on keeruline oma lemmikloomaga hüvasti jätta ja tema surmaga leppida, sest ka peielaud või muud rituaalid ei ole traditsiooniks saanud. Ühiskond eeldab inimeselt justkui, et lemmiklooma surm ei ole niivõrd raske sündmus. Selle tõsiasjaga tuleb lihtsalt kohe leppida ja järgmisel päeval oma eluga edasi minna. Kodu jääb aga tühjaks ja vaikseks, pole kedagi, kes rõõmsalt uksele vastu jookseks või mänguasju mööda elamist laiali tariks. Hinge valdab kurbus, sest armastatud kaaslane ja parim sõber on siit ilmast lahkunud. Sageli pole aga lähedastel või laiemal suhtlusringkonnal nendest tunnetest aimugi. On väga raske ette kujutada, mida inimesele tema lemmikloom tähendas, sest looma surmast üldjuhul lihtsalt ei räägita. Neljajalgse sõbra surm on ühiskonnas justkui tabuteema, sest tegemist oli ju "lihtsalt" koera või kassiga, kuid tegelikult võib inimese ja tema lemmiku vaheline side olla midagi väga erilist.
Lemmiklooma surmaga kaasnevad ka teatud elumuutused. Näiteks ei tule enam keegi kell kuus hommikul oma märja ninaga üles äratama. Ära jäävad ka pikad jalutuskäigud ja soojad tervitused. Kui kõik need harjumused ühel hetkel järsku ära kaovad, ei jää see märkamatuks. Inimene, kes ühel päeval oma armastatud lemmikloomast ilma jääb, sarnaneb kaotusvalu väga lähedase pereliikme kaotusele. Kui lemmik sureb, kaob tema näol üks pereliige, kes armastas oma peremeest tingimusteta.
Allikas: iheartdogs.com
