Suure kogemustegapagasiga koertespetsialistina jagub tal juhtkoertest mitmeid vahvaid ja värvikaid lugusid rääkida. Ka tulevased abikoerad võtavad elu mänguliselt ja õpetavad koeratarkust, mida teinekord endalgi tasuks kõrva taha panna.

Vesi ei kanna

Olime palaval suvepäeval koertega tiigi ääres. Minu rotveiler ujus vees nagu kala ja nautis kosutavat suplust samal ajal kui teine, labradori tõugu juhtkoeraõpilane teda kaldalt tähelepanelikult silmitses.

Õhutasin seepeale tedagi vette minema ja läkski. Kõndis mööda tiigipõhja ja ei teinud ühtegi ujumisliigutust. Ta läks edasi niikaua, kuni üksnes saba veest välja paistis, seejärel tagurdas kaldale tagasi. Ta tegi veel ühe katse tiigi teisest otsast, kuid täpselt sama lugu kordus: pea asemel oli veest väljas vaid saba. Ebaõnnestunud katsete järel vaatas ta ujuvat rotveilerit nagu maailmaimet, täpselt sellise pilguga nagu meie vaataksime Jeesust mööda vett kõndimas.

Pilt on illustreeriv.

Rotveiler ei lasknud end häirida. Ta muudkui nautis ujumist ja jahedat vett, mis tema kasukat õrnalt paitas. Ta tegi suuri ringe ikka üht- ja teistpidi, tuli kaldale lähemale ja ujus jälle kaugemale kui äkitselt, sel hetkel, kui rotveiler kaldale kõige lähemal oli, hüppas labrador tema kiiluvette ning hakkas ujuma täpselt tema järel, samu ringe ja pöördeid kaasa tehes. Labrador oli enda üle ääretult uhke ja sulistas rahulolevana rotveileri järel olles veendunud, et viimaks ometi leidis ka tema tiigivees üles koha, kus vesi kannab.

Koht rihma kõrval

Koolituse käigus õpivad juhtkoerad oma tulevast peremeest märgitud kohale lamades ootama jääma. Tavaliselt kasutatakse selleks märgiks kas mõnda teist koera või tema peremehe eset. Mäletan, et olin ühe oma juhtkoeraõpilasega parasjagu isal külas, kui otsustasin võimalust kasutada ja jätsin koera esikusse oma jalutusrihma kõrvale ootama. Isa loomulikult lubas koerakesel ikka seltskonda tulla, kuid mina olin kõigutamatu - las koer õpib kannatlikkust.

Olin parasjagu rahumeeli kohvi joomas, kui rihma kolinat kuulsin. Kuna juhtkoertel on lubatud oodates end liigutada, pöörata ja sättida vastavalt sellele, et neil mugav oleks, ei teinud ma sellest välja. Kui siis lõpuks ära minnes koera juurde läksin, oli mu üllatus ikka väga suur, kui ma esikust juhtkoera ei leidnud. Leidsin oma tubli ja kannatliku õpilase hoopis magamistoa voodi valgelt päevatekilt põõnamas. Ta oli end sinna mugavalt sisse sättinud ja magas, jalutusrihm kuulekalt kõrval. Kõik oli nii nagu kästud, ent ühe väikese täiendusega.

Kohale koos oksaga

Ühe koha peal ootamine võib koera jaoks ääretult igav olla, mistõttu otsustas üks minu õpilastest sellele väga värvikal moel läheneda. Tegime parasjagu pargis grupiharjutust, juhtkoerad pidid rivis ühe koha peal lamama ja eemaldunud peremehi ootama. Seejärel läksid peremehed koerte juurde tagasi, vabastasid nad ning nüüd oli koerte ülesanne käsu peale ükshaaval tagasi oma koha peale minna.

Kõik koerad läksid tõrgeteta otsejoones omale kohale tagasi, kuid üks tegelane pistis hoopis vastassuunas jooksu. Kas ta siis ei tea, et lamas ju hoopis teisel pool? Muidugi teadis, aga temal olid hoopis teised plaanid. Kannatlikult ühe koha peal oodates oli talle üks suuremat sorti oks silma jäänud. Ta läks võttis selle siis hambusse ja tõttas kiirelt oma kohale, et toigast seal ajaviiteks närima hakata.

Juhtkoera ja tema peremehe kadumine

Tegemist oli Eesti esimeste juhtkoerte treeningpäevaga, mille juhendajaks olid Soome treenerid ja seekordne lugu sai alguse Tallinnas Balti jaamas, kui meil rongile hirmus kiire oli. Juhtkoertele andsime käsu "Edasi!" ja kõik tormasid nägija kannul sihikindlalt perroonil ootava rongi juurde. Uksel aga selgus, et üks juhtkoer-kasutaja tiim oli puudu. Kuhu nad küll kaduda võisid? Jäime ühe treeneriga teistest maha neid otsima, kiirkorras traavisime läbi nii Balti jaama, sealse puhveti ja tualettruumid. Küsitlesime ka möödujaid lootes, et ehk on keegi neid näinud, kuid tulutult. Ähmi täis, leidsime lõpuks pimeda ja tema juhtkoera hoopis teiselt perroonilt. Nemad seisid Tartusse sõitva rongi ukse kõrval ega teadnud oma kadumisest midagi. Siiras usus ootasid nad oma arust hoopis meid kannatlikult järgi.

Nutikas kutsikas

Kahe kuu vanuste kutsikate seast tuldi tulevast narkokoera valima ja sobiliku koera välja selgitamiseks sooritati kutsikate peal test. Test seisnes selles, et kõigepealt puistati murule ühe koha peale pisikesed vorstitükikesed ning seejärel pidi iga koer vorstikesed üles leidma. Hinnati, kui kaua kutsikatel aega läheb ja kes neist kõige kiiremini õige koha üles leiab. Kõik said oma ülesandega väga kenasti hakkama ja olid tublid. Nad kõik leidsid enamjaolt vaid mõne minuti jooksul huvipakkuva lõhnaga koha üles, väljaarvatud üks isane kutsikas, kellel see ülesanne kauem aega võttis...

Mäletan, et minu tähelepanu hakkas juba hajuma ja vaatasin igavusest mujale, kui äkki kuulsin testijate üllatavaid hõikeid ja nägin unustamatut vaatepilti - kõik nad ajasid taga üht patust kutsikat, kes rõõmsalt poolik vorstilatt suus neil eest ära jooksis! Oi, see ei lähe mul kunagi meelest! Maha puistatud väikeste vorstitükikeste asemel leidis see suslik maja nurga äärde asetatud koti, kus oli terve vorst sees. Milleks otsida raasukesi, kui on olemas terve suur vorst!

Üks tugitool, kaks konkurenti

Vaatasin parasjagu telerit, kui minu rotveiler tähelepanu otsima tuli ja kangesti miilustama hakkas. Minu jaoks oli see tookord väga üllatav, sest niisugust tähelepanu ja hellust ei olnud ta varem norima tulnud. Muidugi hakkasin teda siis patsutama, kiitma ja mudima, kui koer samal ajal ikka ja jälle üle minu õla vaatas. Kiikasin siis ka, et mida huvitavat ta seal piilub... .

Toa nurgas oli üks tugitool. See on ainukene tool meie majapidamises, kus koerad lamada tohivad, kuid minu teine koer oli selle koha juba hõivanud. Paituste ja hellituste peale, mis ma rotveilerile jagasin, muutus ka tugitoolil lamav vene hurt kadetaks, libistas end sealt maha ja tuli ka tähelepanu otsima. Rotveiler oli aga kaval, sest hetkel, mil hurt oli meieni jõudnud, kiirustas rotveiler ise tugitooli. Hellitustest ei olnud tal sel hetkel enam sooja ega külma. Ta kavaldas hurda üle ja ihaldusväärne koht oli tema oma. Ma ei oleks eales uskunud, et minu rotveiler sellise asja peale tuleb!

Pilt on illustreeriv.

Järgmisel päeval oli asi vastupidine - rotveiler nägi tugitoolis õndsat und kui hurt minu juurde pugema tuli. Ta tahtis kasutada sama nippi, mida rotveiler tema peal kasutas. Mõtlesin ja muigasin endamisi, et ega siis rotveiler ise ometi omaenda triki ohvriks ei lange, kuid eksisin! Ei läinud minutitki, kui rotveiler kadetaks muutus ja tugitoolilt krapsti minu juures pai norimas oli.