Aiaomanik, ole muru niites tähelepanelik: muru sees võib peidus olla imearmas tegelane!
Kust need nädalavanused hoolealused leiti ja mis neist edasi saab?
Siilipoegadest sai Eesti Metsloomaühing teate Tallinna loomaaiast, kuhu üks inimene nad tõi. Siilpoegade ema ja üks vend või õde olid muruniiduki tõttu hukkunud. Kuna olin ka eelmisel aastal ühe pesakonna väikeseid siilipoegasid üles kasvatanud, küsiti minult, kas olen valmis nad enda hoole alla võtma. Mina nõustusin ja edasi asus ühing sotsiaalmeedia kaudu transpordivõimalust otsima. Esimestena reageerisid kuulutusele Kosel elavad Helen ja Sulev, kes tõidki siilipojad Tallinnast minu juurde. Siilipojad olid saabudes heas seisundis. Nad on umbkaudu nädalavanused.
Kuidas siilipoegade eest hoolitsemine käib? Millal nad tagasi loodusesse lastakse?
Siilipoegade hooldus on väga aeganõudev ja pühendumist vajav töö. Neid tuleb soojas hoida ja regulaarselt iga 2-3 tunni tagant toita. Toitmiseks kasutan spetsiaalset piimapulbrit, mida Eesti Metsloomaühing USA-st tellib.
Nii väikesed pojad ei ole võimelised veel iseseisvalt pissima, mistõttu pean neid ka selles abistama. Peamine on poegi õige temperatuuri juures hoida ja mitte üle sööta, sest siilipoegade seedimine on väga õrn.
Lootus, et pojad ellu jäävad on alati olemas, kuid kahtlemata on nii pisikeste loomalaste üleskasvatamine keeruline ja riskantne. Kui kõik läheb hästi, saavad siilipojad loodusesse sügisel, kui nad on õige kehakaalu saavutanud. Kaal peab olema üle 600-700 grammi, muidu ei jõua nad talveuneks piisavalt rasvavarusid koguda.
Mitu korda aastas siilid poegivad, kas selliseid juhtumeid on ka varem ette tulnud?
Siilil on kuni kaks pesakonda aastas ja pesakonnas on harilikult kuni kuus poega. Siilipojad on sündides paljad ja pimedad, kuid pehmed okkad kasvavad juba mõne päevaga ja silmad avanevad kahenädalaselt. Teise pesakonna pojad, kes sünnivad suve lõpus, veedavad talve koos emaga. Neil on talvitumiseks vajaliku kaalu saavutamine aga keeruline. Selliseid juhtumeid, kus siiliema muruniiduki all või trimmerdamistööde käigus suvel hukkub, on kahjuks ka varem ette tulnud jah.
Mainisid, et siil võib muruniiduki ette sattuda või trimmerdamistööde käigus viga saada, kas on veel kohti või olukordi, kus tuleb ettevaatlik olla ja silmad siilide osas lahti hoida?
Oksahunnikud ja kulukuhjad on kohad, kuhu siilid meelsasti ronivad. Enne pikalt seisnud oksahunniku või kulu süütamist tuleb veenduda ega seal mõnd loomakest parasjagu ei pesitse. Peale siilide teevad oma pesad oksahunnikutesse ka pisilinnud, mistõttu tuleks oksad enne lõkke tegemist pigem veidi ümber tõsta ja läbi uurida.
Enne niitmistööde alustamist tasub aed kindlasti üle vaadata, et ühtegi siili niiduki või trimmeri ette ei jääks.
Kindlasti ei tohiks mürgitada tigusid ja pisinärilisi, kuna nad on siilide toidulauaks. Ka taimemürkidega tuleb olla ettevaatlik, sest mööda maad liikuv siil puutub mürgitatud umbrohuga väga tihedalt kokku. Pisinäriliste mürgitamine mõjutab ka röövlindude eluolu, kuna nende söögilaud koosneb valdavalt närilistest ja kahjuks ei oska sööki otsiv kull, kakk või kotkas kuidagi vahet teha, kas tema saak on mürgitatud või mitte. Teatud mürgid on ohtlikud ka lemmikloomadele.
Kuhu peaksin pöörduma, kui leian hädas oleva siili? Kas omast tarkusest abi pakkumine on hea idee?
Kindlasti ei tohiks vigastatud siili abita jätta. Jahedal ajal teeb külm ja nälg talle liiga, soojal ajal munevad kärbsed siili haavad täis ja kiirelt koorunud vaglad õgivad elusa siili kiiresti tühjaks. Vigastatud, haigest või hädas olevast siilist tuleks kindlasti teavitada keskkonnainspektsiooni numbril 1313. Edasi soovitan pöörduda loomakaitseorganisatsioonide poole, näiteks Eesti Metsloomaühingu poole telefonil 5632 2200, et küsida nõu, kuidas looma hetkeolukorda parandada, kuni leitakse transport ja loom jõuab meie inimeste hoole alla.
Kui mingil põhjusel kusagilt asjalikku nõu ei õnnestu saada, võiks leidja haige või viga saanud looma veterinaari juurde toimetada. Kuna metsloomade abistamisega tegelevad hetkel vabatahtlikud, võib ka leidja veterinaari juhiste järgi loomale abi osutada. Kahtlemata tuleb hügeeniga väga hoolas olla. Looma tuleks käsitseda vaid kinnastega ja üle tuleb desinfitseerida kõik pinnad ja esemed, mis on vigastatud loomaga kokku puutunud. Koduloomadega ei tasu siili kokku lasta.
Kes tunneb, et soovib omalt poolt hädas olevate metsloomade abistamisse panustada, võib pöörduda Eesti Metsloomaühingu poole ja end appi pakkuda. Kuna hetkel meil riigi poolt korraldatud metsloomade abi sisuliselt puudub, täidavad seda tühimikku vabatahtlikud organisatsioonid. Patsiente on aga nii palju, et kõik abikäed on oodatud! Eelduseks on, et inimene mõistab, mida ta teeb ja saab aru, et see on vabatahtlikult võetud suur kohustus ja vastutus, sest kaalul on looma elu. Inimene peab olema valmis end täiendama ja õppima.
