Virge Võsujalg: purjus loomad ja linnud ei ole Eesti Metsloomaühingu jaoks sugugi haruldane vaatepilt
Eelmisel nädalal leiti Saksamaalt kaks eriskummalisse situatsiooni sattunud siili. Mänguväljakult leitud loomakesed olid end munaliköörist purju joonud ja kohalik politsei pidi purjakil hädalised loomaaeda kainenema toimetama.
Läks vaid mõni päev mööda, kui sarnane juhtum leidis aset ka Eestis. Sotsiaalmeedias levis foto eestlastest, kellest üks proovis siilile õlut joota. Eesti Metsloomaühingu Järvamaa piirkonnajuhi Virge Võsujalal selliste pahatahtlike tegude kohta ühtegi head sõna öelda ei ole. "Õnneks ei ole pahatahtlikul viisil purju joodetud loomi meie ühinguni varem jõudnud," sõnab ta ja lisab, et loodetavasti on tolle siiliga kõik hästi. Purjus siile on Võsujalg aga varemgi näinud ja aidanud, sest need loomad on kui prügihundid, kes söövad ära kõik, mis neile kompostihunnikus ette satub. Pahatihti on selleks mädanema läinud õunad ja muud puuviljad, kuid ka alkoholi lõhn on loomadele ligitõmbav ja paraku ei oska nad end selle kahjuliku mõju eest kaitsta.
Peamisteks abivajajateks on Võsujala sõnul aga hoopis linnud. “Talviti satub meie hoole alla kõige rohkem just linde, kes end sügisel käärima läinud õuntest ja muudest puuviljadest lausa purjakile söövad. Inimesed viskavad mädanema läinud õunad kompostikasti või jätavad need prügikasti kõrvale vedelema ja need tõmbavad linde ligi,” sõnab Võsujalg.
Siidisabad ehk viristajad on linnud, kelle taas elule aitamine on ühingu jaoks igal aastal korduv protseduur. Rahvakeeles talve-või külmalindude all tuntud siidisabad, kes võivad kuude kaupa vaid puuviljadest ja marjadest toituda, armastavad käärinud õunu väga. Nad söövad neist kõhu täis ja jäävad seejärel lumehange end välja magama. Kahjuks aga linnud sealt järgmisel hommikul enam üles ei ärka," räägib Võsujalg omast kogemusest ja lisab, et sellistel juhtudel tuleb nad lihtsalt ükshaaval lumehangest kokku korjata ja tuppa soojenema viia. Mõnel neist võtab taastumine paar nädalat aega, kuid üldjuhul pääsevad linnud juba mõne päevaga tagasi loodusesse.
Eestisse saabuvad siidisabad enamasti septembris või oktoobris, kuid suurem läbiränne toimub siiski hilisest oktoobrist läbi kogu novembri kuni detsembrini välja.
Ka teiste purjakil loomadega on ühing kokku puutunud. Suureks probleemiks on linnakeskkonnaga ära harjunud oravad, kes parkides rõõmsalt inimese käest toitu lunima tulevad. Kahjuks teevad inimesed metsloomale söögipoolist pakkudes aga karuteene. "Nad ei mõtle sellele, et olgugi, et sina võid ju heatahtlik ja teadlik olla, kuid järgmine inimene, kelle juurde orav sama rõõmsalt läheb, seda olla ei pruugi ja pakub loomakesele maiustamiseks midagi, mis talle kahjulik on. Metsloomad on linnakeskkonna mugavustega ära harjunud ja liiga julgeks muutunud," tõdeb Võsujalg.
Eesti Metsloomaühingu hoole alla jõuab igal aastal palju abivajavaid oravaid, kellele inimesed omast tarkusest soolaseid pähkleid ja snäkke söödavad. Vaesele loomale on see aga väga ohtlik. Soolased snäkid ei sobi tema toidulauale, sest juba tagasihoidlik kogus maitsestatud toitu tekitab väikesele oravale tohutu janu. "Muidugi tahab siis orav pakutavast joogist osa saada ja joob janu kustutamiseks lonksu kosutavat õlut peale. See aga mõjub väikesele oravale väga kurnavalt ja võib lõppeda ka surmaga," manitseb Võsujalg.
See, kuidas looma organism alkoholi ja ebasobiva dieedi peale reageerib, sõltub suuresti alkoholi või toidu kogusest. Oravad ja siilid on väga väikesed, mistõttu mõjub juba väikene kogus kääritatud jooki või soolast snäkki nende organismile kurnavalt ja võib osutuda ka eluohtlikuks. Kõige hullemal juhul, kui loom on juba apaatne, on kliiniline sekkumine hädavajalik, kuid üldjuhul pääseb purjakil loom paari kainestuspäeva järel tagasi loodusesse.
