Kathryni kogemus ärevuse ja depressiooniga algas juba õige varakult – ta oli kõigest 14-aastane, kui aastatepikkusest koolikiusamisest kujunes välja märksa tõsisem haigus. Kui alguses paistis talle, et ärevus lihtsalt tuli ja läks, siis ajapikku sai depressioonist tema elu lahutamatu osa. „See oli nagu krooniline köha, mis justkui hakkas üle minema, et siis jälle veel hullemana tagasi tulla,” kirjeldab Kathryn oma sõnavõtus ja lisab: „Ainus erinevus depressiooni ja köha vahel on see, et kui köhaga olen ma siiski võimeline funktsioneerima, siis ärevus ja depressioon tabasid mind, nagu oleksin jäänud tonni telliskivide alla. Isegi voodist tõusmisest saab justkui omaette eesmärk, mis on aina raskemini ja raskemini saavutatav.” Mida rohkem aega möödus, seda enam tundis Kathryn, et tema päevad möödusid pidevate muremõtete küüsis – küll painasid kahetsused minevikust, siis jälle muremõtted tuleviku pärast.

Soov oma murele lahendust leida oli niivõrd suur, et viis Kathryni vaimse tervise õpinguteni. Ta õppis koguni seitse aastat, kuid ka õpingute järel tundis naine, et polnud jõudnud sammukestki lähemale iseenda aitamiseni. „Ma tundsin end teisi aidates väga enesekindlalt, ennast abistades aga kohutavalt abituna,” kirjeldab Kathryn ja lisab: „Miski oli puudu – justkui tükk puslest, mida polnud suutnud ikka veel kokku panna.”

„Ma proovisin kõike: andidepressante, spetsiaalseid raviteesid, joogat, vitamiine, kõike seda, mida olin lugenud raamatutest või mida arstid olid mulle soovitanud,” jagab Kathryn proovitud võtteid. Ta registreeris end isegi spordiklubi liikmeks, teades, kui kasulikud on treeningud vaimsele tervisele. „Aga iga päev pidin oma jalad vägisi sinna vedama, ja kui vedasingi, vihkasin iga seal veedetud hetke algusest lõpuni. Oi, kuidas ma jälestan jõusaali!” pole Kathryn oma treeningutel tuntud emotsioonide jagamisel kitsi. „Ma kolisin isegi kaheksa tunni kaugusele kodust, lootes, et leian sealt eest mingi uue alguse, uue mina, aga tundub, et see tegi kõike ainult hullemaks. Tundsin end seal tundmatus linnas muust maailmast eraldatuna ja üksi,” kirjeldab naine oma kogemusi elumuutustega.

Selline oli Kathryni elu rohkem kui kümme aastat – kui juba hakkas end natuke paremini tundma, ei läinud palju aega, et kõik uuesti kokku vajuks, ikka selleks, et siis jälle otsast peale alata. Ta kasutab depressiooniga võitlemise kirjeldamiseks nii järsku mäkketõusu kui ka vastuvoolu ujumist. „Hakkasin juba uskuma, et pean kogu oma ülejäänud elu elama nii, et must pilv pidevalt pea kohal tiirutamas – pilv, mis näitab oma ähvardavat palet just siis, kui tunnen, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma,” räägib naine teda vallanud lootusetustundest. Seda kõike hetkeni, kuni ta sattus lugema artiklit sellest, kuidas koerad võivad vaimse tervise probleemide küüsis vaevlevatele inimestele suureks abiks olla. Nii otsustasiki Kathryn koera võtta – oli ta ju väikesest peale koeri armastanud. „Mulle sai lausa kinnisideeks, et pean endale saama Pembroke'i corgi ehk Walesi karjakoera, sest kui nad on piisavalt head kuningannale, peavad nad olema head ka mulle,” naljatleb Kathryn, kes peab ikkagi vajalikuks märkida, et corgi'd on ka sellest faktist hoolimata lõbusad ja armsad.

Pilt on illustreeriv.

„Kui ma oma pisikese corgi Buddy 2014. aasta novembris koju tõin, ei saanud ma esiti aru, kuidas võiks ta mu elu päriselt muuta,” kirjeldab Kathryn, kuidas algul ta mingeid suuri muutusi otseselt ei tajunudki. Nii pidi ta pärast esmast põnevust, mis uue lemmikuga ikka kaasneb, tõdema, et ärevus ja depressioon hakkasid vaikselt tagasi hiilima – täpselt nii, nagu see oli juba tavaks saanud. Kathryn kirjeldab, kuidas ärkas ühel hommikul täpselt nendesamade ilmingute peale: raskustunne õlgadel, iiveldus, lootusetus- ja muremõtted. Ta tundis silmapilkselt, et ärevus ja depressioon olid tagasi ning see kõik imes ta täiesti tühjaks. „Ma ei tahtnud enam voodist väljuda. See kõik tundus nii võimatu. Ma pöörasin end, et tekk üle pea tõmmata ja end kogu päevaks välja lülitada – nii, nagu olin alati sellistel puhkudel teinud. Siis aga märkasin Buddyt, kes mulle ainiti silma vaatas,” kirjeldab Kathryn hommikut, kui depressioon hakkas tema üle jälle võimust võtma.

„Buddy hüppas voodisse, musitas mu nägu, andis mulle kõikvõimalikel viisidel mõista, et oleks aeg välja minna. See paistis nii, justkui oleks ta mulle öelnud, et kuule, ei ole aega kurb olla, sest maailm on imeline,” kirjeldab Kathryn, kuidas ta oli esimest korda elus võimeline end niivõrd depressioonirohkel ajal voodist välja vedama. „Panin talvesaapad ja suusapüksid jalga, mantli selga, kindad kätte, mütsi pähe ning läksin oma parima sõbraga välja jalutama. Ja just sel hetkel, jalutades seal tänaval keset 30 miinuskraadiga pakast, tundsin, et mu elu on muutumas. Ma tõesti tundsin end uue inimesena. See oli mu uus algus, mu kadunud pusletükk,” kirjeldab Kathryn täiesti ootamatult tabanud muutust.

Poolteist aastat pärast seda päeva tunnistab Kathryn, et enam pole ette tulnud ühtegi päeva, kus ta ei suudaks voodist väljuda. Veel enam, ta ei ole end pärast seda enam magama nutnud ega veetnud päevi hirmude ja kahetsuste küüsis. Olgugi et Kathrynil on ikka ette tulnud päevi, kus on tundnud end kurva või ärevana, tõdeb ta siiski, et pärast seda, kui Buddy on ta kõrval, on ta õppinud nende tunnete ja emotsioonidega hoopis paremini toime tulema. Kõik need tegevused – treenimine, naermine, armastamine –, mis varem tundusid talle nii võimatud, jõudsid koera võtmisega kuidagi iseenesest temani. „Need kolm asja vabastavad õnnelikkushormooni ehk serotoniini. Tõusnud serotoniinitase leevendab aga oluliselt ärevuse ja depressiooni sümptomeid,” kirjeldab Kathryn, miks need kolm tegevust on kõige võti.

„Enne kui Buddy oleks mu ellu tulnud, ei suutnud ma treeningutel käia, sest miski ei suutnud mind selleks piisavalt motiveerida. Ma ka ei naernud piisavalt, sest introvertse inimesena pole sotsialiseerumine just mu tugevaim külg – sellest tulenevalt ei veeda ma aga oma elust just palju aega sõpradega või tegevustes, mis võiksid naeru kuidagi esile kutsuda. Muidugi oli mu elus armastus sõpradelt ja vanematelt, aga mitte seda tingimusteta armastust, mida koer pakub. Armastus, mis tervitab sind iga päev uksel, kui töölt koju tuled, ja mis pöörab kõik pea peale,” kirjeldab Kathryn, miks need kolm olulist õnnelikkushormooni vabastavat tegevust temaga varem kaasas ei käinud. Nüüd tõdeb Kathryn, et koer motiveerib värske õhu kätte liikuma ka siis, kui see on kõige viimane asi, mida teha tahaksid; toob enda ja oma veidrustega nii palju naeru ning rõõmu; ennekõike aga valab üle tingimusteta armastusega – armastusega, mis ei katke kunagi. Just need kolm asja suudavad ärevuse ja depressiooni seljatada, usub Kathryn praegu.

„Koera võtmine oli see minu puudu olnud pusletükk, mis aitas mul ärevuse ja depressiooniga toime tulla, ning võib olla ka sinu elumuutev osa. Aga hoolimata sellest, mis sinule see puuduolev tükk on – tead sa seda või mitte –, ära kunagi kaota lootust, et kõik läheb paremaks,” jagab Kathryn nüüd rõõmuga oma elutarkusi.

Kathryn Oda on sotsiaaltöötaja, blogija ja loomaarmastaja, ema ühele vahvale koerale. Kliinilise sotsiaaltöötajana aitab ta oma klientidel (nii lastel, noortel kui ka täiskasvanutel) vaimse tervise probleemidega toime tulla ja leida neil tee õnneliku eluni. Olles ka ise ärevust ja depressiooni põdenud, võitleb Kathryn nüüd vaimsete haiguste häbimärgistamise vastu. Ta on ka tohutu suur loomasõber.

Allikas: huffingtonpost.com