Reksu südamlik lugu | koera ootas ees eutanaasia, sest pere otsustas ühel päeval maalt linna kolida

Reks, uue nimega Reksu, sai ühel päeval verdtarretava uudise. Tema elu oli seni möödunud maal looduse keskel, kuid nüüd otsustas perekond linnakorterisse kolida ja lemmikloomale pere keskel enam kohta ei leidnud. Peagi seitsmeaastaseks saavat koera ootas ees eutanaasia. Tema elupäevad olid loetud, kuni asjasse sekkusid vabatahtlikud loomakaitsjad.

Nädala lõpus oli koju oodata veterinaari, kes pidi Reksu eluküünla eutanaasiasüstiga kustutama. Vaid kuueaastane Reksu oli aga elurõõmus koer, kelle ainus soov oli mängida, tegutseda ja elada. Tema aeg ei olnud kohe kindlasti mitte veel käes.

Vabatahtlikud loomakaitsjad astusid vahele ning nende abiga veendi koera omanikku veterinaari visiiti tühistama. Reksu võeti omaniku käest ära ja koerale leiti Tallinnas ajutine hoiukodu. Leidus perekond, kes võttis suure riski ja tõi võõra koera omale koju. Reksu ei olnud perekonna ainus neljajalgne lemmikloom. Teda ootas ees ka kaks väikest koera ja kass.

See, kuidas ketikoera elu elanud Reksu uue perekonna ja lemmikloomadega lepib, ei osanud keegi ette kujutada. Närvid olid pingul nii uuel perekonnal kui ka vabatahtlikel, kuid Reksu vajas abi ja see oli parim võimalus, mis koerale tol hetkel leidus. Heade inimeste abiga toimetati koer hoiukodusse. ja koer oli uue võimaluse üle tänulik. Suur, võõras, kaukaasia lambakoera meenutav segavereline Reksu ei vedanud kedagi alt ja pidas end uues kohas väga hästi üleval. Uskumatul kombel ei tekitanud tänulik Reksu oma uues hoiukodus mingeid suuremaid probleeme ja käitus kõigi sealsete elanikega, nii kahe- kui neljajalgsetega äärmiselt viisakalt. Ainult kassi esialgu Reksule igaks juhuks ei tutvustatud.

Hoiupere võttis asja väga tõsiselt ja muutis oma elustiili vastavalt Reksu vajadustele. Koer vajas pikki jalutuskäike, tähelepanu ja koolitust, sest isegi rihmas kõndimine oli Reksu jaoks võõras. Vastutasuks peavarju ja hoolitsuse eest kinkis see sõbralik hiiglane perele oma südame ja kiindumuse. Ainus, mis seda idülli rikkus, oli teadmine, et peagi tuleb Reksule leida päriskodu, sest hoiupere ei olnud veendunud, kas nad on niivõrd suureks vastutuseks veel valmis.

See mõte rusus kõiki asjaosalisi päevani, mil Reksu päästeoperatsiooni eest vedanud vabatahtliku loomasõbra postkasti jõudis hoiukodu perenaise kiri:

"Õhtust, otsime ja uurime veel erinevaid võimalusi, aga peretütarde kooli lõpetamise auks plaanitud reisist otsustasime üksmeelselt loobuda. Kindel siht on lähiajal koeraaedik ehitada, et Reksu saakski päriselt meie juurde jääda. Seni peab Reksu küll mõnda aega veel ketiga leppima, kuid seda vaid ajal, mil ühtegi pereliiget kodus ei ole. Siiski tundub, et selline seis teeb rohkem muret meile kui koerale endale. Liigume temaga tegelikult ju palju: igal hommikul ja lõunal vähemalt pool tundi ning õhtuti vähemalt poolteist tundi. Aias on ta koos meiega alati lahtiselt, nii et midagi hullu tal ei ole.

Reksu on väga tubli, õpib tublisti ja on end meie juures kenasti sisse seadnud. Vahel ikka maadleme veel selle sõnakuulekusega, kuid õpime üksteist aina paremini tundma ja kallistused lahendavad kõik erimeelsused!

Kassile ei ole me Reksut veel tutvustanud, sest võõraid kasse ajab ta meelsasti taga. Paar päeva tagasi näitasin talle Siljat esimest korda enda sülest. Seni on nad üksteist vaid läbi aknaklaasi silmitsenud. Silja vist ei hinganud ka Reksut nähes, aga Reksu oli nii armas. Ta heitis maha, oli sõbralik ja alandlik, nii et loodame, et nad saavad kunagi ka sõpradeks. Tasapisi ja ettevaatlikult, kuid tundub, et Reksu teab, mis on õige. Seejärel saame Reksut juba rohkem ka tuppa võtta, et talle seltskonda pakkuda.

Ta on nii kallis ja mõnus mõmmik, ei suuda me teda enam traumeerida ja enda juurest ära saata! Oleme temaga nii palju tööd teinud ja tegemist on olnud palju, kuid see armastus, mida Reksu meile vastu annab, kaalub kõik üle. Nii et otsus on tehtud, Reksu jääb meile, tema otsingud on lõppenud. Põrusime hoiukoduna ja oleme vist ka peast põrunud., kuid lubame, et Reksul saab meie juures hea olema. Ta on hoitud ja armastatud. Loodan, et ta on sama rahul meiega, kui meie oleme temaga!"

Niisama lihtsalt pääseski Reksu eutanaasiast ja leidis omale armastava kodu. Reksu lugu liigutas paljusid loomasõpru, kuid perekonnale, kes endisele ketikoerale oma koduukse ja südame avas, jääb see koer alati tänulikuks. Üks meeletult kurb ja pealtnäha lootusetuna näiv lugu sai loomasõprade abiga parima võimaliku lõpu. Reksu sai elule uue võimaluse.