Loomaarst annab nõu: kuidas sinivetikat ära tunda ja oma lemmiklooma kaitsta?
Meie kauaoodatud soe suvi jätkub, kuid ilusal ilmal on ka omad pahupooled. Kuumad ilmad ja soe vesi on heaks kasvukeskkonnaks sinivetikatele. "Ja sinivetikad on lemmikloomadele tõepoolest äärmiselt ohtlikud," tõdeb Männimäe loomakliiniku arst dr. Helen Valk, kes annab nõu, mida teha siis, kui lemmikloom kogemata sinivetikatega kokku puutub.
Suur hulk erinevaid sinivetikate liike toodab oma elutegevuse käigus väga tugeva toimega mürke. Kui lemmikloom mürgiga kokku puutub, tekib mürgistus kiiresti, sageli juba esimese poole tunni jooksul. Väikesed koerad on mürgile tundlikumad.
Esmasteks tunnusteks on enamasti rahutus ja värinad. Raskematel juhtudel võivad tugevama toimega, nt gastrointestinaalsete mürkide rühma kuuluvad mürgid põhjustada ka kõhulahtisust, oksendamist, palavikku, silmade põletikku või väsimust.
Hepatotoksiinide rühma mürkide toimel esinevad loomal maksapõletiku tunnused. Neurotoksiinide olemasolul aga tekivad närvitegevuse häireid (jõuetus, tasakaaluhäired, kukkumine, krambid). Surm saabub enamasti maksa-ja/või neerupuudulikkuse tagajärjel. Isegi, kui mürgistusele saadakse õigel ajal jälile ja koerale osutatakse kiiresti esmaabi, võib loom surra.
Kuidas mürgistus tekib?
Mürgistus tekib sinivetikatega saastunud vee joomisest. Lemmikloomi ei tohi ujutada kohtades, kus on sinivetikad peamiselt just seetõttu, et koerad ahmivad ujudes vett suhu ning neelavad selle seejärel alla.
Kui on tekkinud kahtlus, et koer on olnud sinivetikatega kontaktis, siis tuleks loomaarsti sõnul koer kiiresti ja korralikult puhta veega üle loputada, talle aktiivsütt anda ja esimesel võimalusel loomaarstiga ühendust võtta.
Kuidas sinivetikat ära tunda?
Meie siseveekogudes kasvavad peamiselt räni- ja koldevetikad, kuid ei puudu ka sinivetikad (tsüanobakterid), kes üle 20-kraadises vees võimust võtavad. Kolde- ja ränivetikate õitsengu korral võib vesi olla rääsunud kalarasva lõhnaga, kuid sinivetika õitsengu ajal lõhnab vesi muda järele. Õitsengu tunnusteks on vee hägusus. Vesi ei paista läbi, on sogane ja värvuselt kollakas- või sinakasroheline. Kui valgus veekogule peale langeb, on vesi sinakalt sillerdav.
Veekogu kaldalt võib leida sinakaid vööte. Soodsatel tingimustel ja tuulevaikse ilmaga võib pinnakihil ulpida lausa mitmekümne sentimeetri paksune vetikakiht, millest isegi valgus läbi ei pääse. Sinivetikad suudavad taluda ka tugevat päikesekiirgust ja elada väga häguses vees. Kui sul tekib kahtlus, et sinivetikad võivad antud veekogus vohada, siis ära oma lemmiklooma sinna ligi lase. See on tõepoolest väga ohtlik!
