Ühel päeval muutus kõik: kass Sam sattus pere ellu vägagi veidral moel
Ühel päeval kuue aasta eest, kui elasin veel oma väikeses kodulinnas, jõudis lõunale minnes minu kõrvu kummaline ja hale hääl. See kostus toonase töökoha lähedal asuva poe nurgalt. Kui ma vaikselt lähemale hiilisin ja ettevaatlikult majade vahele piilusin, lõppes see otsekohe. Muretsesin, et äkki on mõni laps või loom hätta sattunud, kuid lähemale jõudes ei märganud ma kedagi. Süda jäi küll kriipima, kuid haledat häält ma enam ei kuulnud ja pidin tookord edasi kiirustama.
Hiljem tööle tagasi jõudes saingi teada, et see kummaline hääl kuulus loomakesele, kes oli poe seina küljes asuva elektrikapi taha kinni jäänud. Tegemist oli vaid paarikuuse kassipojaga, kes hirmununa peitu oli pugenud. Emakass olla enne pikalt ka sealsamas elektrikapi ees edasi-tagasi tammunud ja appi hüüdnud.
Kapp, mille taga kassipoeg lõksus oli, oli maapinnast küllaltki kõrgel ja selle all oli pisikene auk. Kahtlane, kas loomake ronis sealt tõesti ise sisse või oli pigem tegu mõne kahejalgse olevuse kummalise „naljaga“. Kui ma õhtul koju läksin, nägin, et kiisu päästmisoperatsiooni oli kaasatud juba ka tuletõrje. Mäletan, et muigasin tookord omaette: "Näed, tuletõrjujad päästavadki vahel kasse, see ei olegi ainult filmidest tuttav klišee."
Järgmisel hommikul aga selgus, et loom oli endiselt seina sees kinni ja nuttis juba päris haledalt. Temast tehti kohalikku ajalehte lausa pisikene artikkel, milles seisis, et kahjuks ei suutnud ei tuletõrje ega hoone remonditööline pinge all olevate kaablite taga kössitavat kassipoega kätte saada. Jäi vaid loota, et ehk ronib ta sealt ise välja.
Mul ei pidanud enam närvid vastu ja helistasin kohalikku varjupaika, lootuses, et äkki on neil kassi päästmiseks mõni hea idee välja pakkuda. Üks tore naisterahvas tuligi kohale ja läksime koos kassi vaatama. Poe omanik teadis rääkida, et kass oli mööda pragu edasi roomanud ja nii lootusetult kinni jäänud, et teda ei saanudki enam elektrikapi kaudu välja tõmmata. Küll aga lubati, et kui olukord ei muutu, tehakse õhtul seina sisse auk.
Mäletan, kuidas me muudkui muretsesime ja ootasime, kuni pärastlõunal helises telefon. Üle pooleteise päeva näljas ja janus olnud kassipoeg meelitati lõpuks välja! Mitu päeva kestnud päästeoperatsioon oli lõppenud ja imekombel oli see kass elus! Läksime koos töökaaslastega kohe kohale, et seda päevakangelast ka oma silmaga näha. See oli hetk, mil ma murdusin.... .
Olin juba väikesest peale olnud suur kassisõber, kuid vanemad ei jäänud looma võtmisega kuidagi nõusse. Nüüd, kui olin suureks kasvanud, oli see ammune südamesoov unustuse hõlma vajunud, sest oma elu vajas sisse seadmist. Kuid kui ma lõpuks seda elektrikapi vahel kinni olnud karvapalli nägin, käis mul peast läbi ainus mõte: „Sa tuled minu juurde elama!"
Pidasin siis elukaaslasega, kel saatuse nöögina oli kassiallergia, nõu. Vesised ja punetavad silmad, allergiline nohu ja tõsised hingamisraskused - kõik need allergiale iseloomulikud tunnused olid tal olemas. Mees aga vaatas kassipoja pilti ja sulas samuti. Mäletan, et pigem olin just mina see, kes mitu päeva aina muretses, et kas see oli nüüd ikka õige otsus. Ostsime aga mehele erinevaid allergiarohtusid ja võtsimegi oma perekonda kassi!
Nüüd, kui kogu selle loole peale tagasi vaatan, on kõige kummalisem asja juures see, et aja jooksul on elukaaslasel kassiallergia märgatavalt vähenenud. Olgugi, et sõpradest kassiomanike juures käies võtab ta ravimid igaks juhuks kaasa, kuid kodus olles ei löö sümptomid enam üldse välja. Annan endale aru, et tegemist ei ole loomulikult mingi imetabase tervenemisega, aga tervis on ikkagi märkimisväärselt parem kui kuue aasta eest! Tundub, et see kass pidigi tol hetkel meie tee peale sattuma!
