Paljal Porgandil on tihti kassid kaisus. Nüüd ta räägib, mitu tal neid on

Tere, mu suured ja väikesed kassisõbrad! Kuidas suvi möödunud on? Kas olete päikesest juba tüdinenud? Jah, ega ma nii arvanudki. Aga kas olete jõudnud juba mõne väljasõidu teha või mõnel reisil käia? Olete vanu tuttavaid näinud või uusi sõpru leidnud?

Kahe sõbra võrra rikkamaks on saanud ka tuntud blogija Paljas Porgand (tuleb tunnistada, et loen ka ise tema blogi, eriti nüüd, mil tal lausa kahe kassiomanikuks sai. :O – Felix! :D). Saime temaga kokku, et rääkida pisut täpsemalt, kuidas Merilini tee nii Elli kui ka väikese Liisuga ristus ning kuidas nende igapäevatoimetused kulgevad.

Oled päris värske kassiomanik, ja nagu me hiljuti kuulsime, siis lausa kahekordne kassiomanik! Palju-palju õnne! Lugesin ka sinu blogist pisut teie seikluste kohta Elliga. Nüüd kuulsin, et Elli on saanud ka väikese kaaslase – Liisu. Räägi palun, kuidas Elli ja Liisu sinu juurde jõudsid?

Olen alati olnud suur loomaarmastaja. Meie peres on pea alati olnud mitu kassi, ühel neil õnnestus ka viis kiisupoega sünnitada. Kuigi meil on alati olnud ka koer, olen ma kassidega osanud kuidagi paremini suhestuda. Kolides omaette korterisse elama, soovisin leida endale kedagi, kellele kogu oma tähelepanu ja armastus suunata. Siis tuligi mõte võtta endale kass. Piilusin ükskord Kasside Turvakodu Facebooki lehele ja kui ma nägin Ellist videot, teadsin kohe, et selle plika toon ma endale koju! Kuna igaüks meist armastab ja vajab suhtlust enda liigikaaslasega, siis otsustasin võtta Ellile ka seltsilise. Minu jaoks on õige kassi leidmine puhtalt sisetunde küsimus.

Alguses käisin turvakodus kassipoegi vaatamas, aga ma ei suutnud kedagi kaasa võtta. Järgmisel päeval aga nägin ühest kiisupojast pilti ja sisetunne kohe ütles, et vot see preili tuleb minuga! Vähem kui kahekuune pikakarvaline sinisilmne triibik sündis Lääne-Virumaal. Kuna perekonnas oli juba viis kassi, siis otsiti Liisule ja kahele kiisupojale kodu. Oma nime sai ta minult täitsa ootamatult – kirjutasin kogemata Messengeris “kiisu” asemel “Liisu” ja avastasin siis, kui imeliselt see nimi talle sobib!

Lugesin, et pärast Elli võtmist on ka Sinu igapäevaelus mitmeid muutusi toimunud. Kas nüüd, kui ka Liisu on lisandunud, on veel midagi märkimisväärset muutunud?

Eks iga looma võtmine toob igapäeva ellu kaasa muudatusi. Aga kassidega on see rõõm, et nemad kohanevad sinu eluga, mitte vastupidi. Muidugi pean ma väljasõitude ja reiside ajaks neile ka alati hooldaja leidma, aga muid otseseid muudatusi pole küll vaja olnud teha. Pigem võib öelda, et tänu neile on mu elu ikka oluliselt kirevamaks ja vaheldusrikkamaks muutunud. Näiteks soetasin omale kaameraga robottolmuimeja, et neil päeval silma peal hoida. Leidsin, et see on parim viis Elli ja Liisu järele n-ö luurata, kui mind kodus pole, ja ühtlasi põrandad kogu aeg puhtana hoida.

Pisikese Liisuga on ikka nii, et teda ei saa veel pikemaks ajaks üksi jätta. Seega olen maksimaalselt palju kodune ja püüan teda Elliga sõbrunema saada.

Elli oli alguses päris arg ja kartlik kiisu. Kuidas Liisuga lood on?

Jah, pikapeale oleme Elliga saanud üpris headeks sõpradeks ja pärast Feliway kasutusele võtmist tunneb ta end juba palju kodusemalt. (Feliway on kasse rahustav feromoon, mis aitab luua neile heaolu- ja rahutunde. – Felix)

Ellile, nagu ka enamikule kassidele, meeldib pööraselt paitamine. Või olgem ausad, ka minule meeldib tegelikult, heh! Ma olen väga kassilik naine. Kui me veel päris sõbrad ei olnud, siis pai käis ta ikka alati nurumas. Me võime tunde niimoodi kudrutada. Loomulikult armastab ta ka väga mängida. Eriti meeldivad talle tagaajamismängud (nagu ka minule! ;) – Felix). Seega saab meil nööri otsas rippuvate mänguasjadega alati palju nalja!

Toitude osas on tema absoluutseks lemmikuks toores kanafilee. Ta läheb lausa pööraseks selle peale! Võib-olla on asi ka selles, et ta ei saa seda iga päev. Veel maitsevad talle väga ka erinevad krõbuskid ja loomulikult konservid. Need on tema toidulaual iga päev.

Nüüd oleme Elliga tihtipeale ninapidi koos ja seda pole õnneks ka Liisu perre lisandumine muutnud. Teisalt Liisu kohanes hetkega, ta lausa ripub mu küljes. Magab kõik ööd mu kaisus ja tahab kogu aeg mängida.

Kuidas teie päevad mööduvad? Mida teile koos teha meeldib?

Elli ikkagi armastab veel päris palju ka omaette hoida ja turvalistes paikades rahulikult peidus olla. Kui ta aga tuleb mu juurde seltsi nuruma, siis on meie lemmiktegevusteks ikka paitamine ja mängimine. (Ja mis saakski veel parem olla! – Felix)

Liisule meeldib, nagu kiisupojale ikka, olla emme läheduses ja ka mööda mööblit ringi karata.
Mängime ja paitame mõlemaga ikka päris palju!

Kahe kassiga juhtub kindlasti nii mõndagi. Kas meenub ka kohe mõni naljakas seik?
Eks ikka on olnud, aga midagi välja tuua hetkel ei oskagi. Need on rohkem sellised kontekstikesksed, ei midagi enneolematut.

Millele Sa kasside eest hoolitsemisel veel tähelepanu pöörad?
Elli saab regulaarselt ussirohtu, seda vastavalt arsti soovitusele 1–2 korda aastas. Samuti tegime esimese arstikülastuse siis, kui Elli võtsin. Tehtud sai üldine tervisekontroll ja vajalikud vaktsiinid. Lisaks pööran olulisel määral tähelepanu ka tema hammastele ja igemetele – peseme koos kikusid.

Liisuga ootab meid veel ees esimene tervisekontroll ja ka vaktsineerimine.

Kui veel veidi ajas tagasi minna, kust üldse sai alguse sinu kassiarmastus?

Ma arvan, et see võis olla siis, kui olin umbes kaheksaaastane. Võtsime siis oma perre esimese kassi Kiti, kes oli üleni must, valge kõhuga harilik kodukiisu. Meil on alati olnud n-ö krantskassid, sest mu pere pole kunagi tõupaberitest hoolinud. Pigem on meile silma jäänud kuulutused, kui keegi kuskil annab kiisusid ära. Selle peale tekib kuidagi automaatselt soov nad ära päästa ja endale koju võtta. Nii sattus meie perre ka üleni must läikiva karvaga graatsiline Donna, kes sai mõne aja möödudes Kitiga koguni viis kassipoega.

Kuigi oleks heameelega nad kõik endale jätnud, jäid meiega vaid kaks: Kitiga identne Kiti Juunior ja ülipehme karvane Koljat. Kahjuks said Koljati häälepaelad sündimisel viga, mistõttu oli ta tumm, kuid õnneks ei lasknud ta end sellest sugugi häirida ning meie andsime kõik, et ta elukvaliteet selletõttu ülemäära ei kannataks. Võin julgelt öelda, et olin meie kõigi kasside lemmik. Ma lihtsalt armastan kasse nii väga. Võiksin neid lõputult paitada ja nendega voodis kudrutada.

Kas pead ennast pigem kassi- või koerainimeseks? Kas inimesi saab üldse nii määratleda?

Olen absoluutselt kindel, et nii saab määratleda. Mina olen 100% kassiinimene. Kuidagi tunnen, et kassidega on mul tugevam side ja rohkem ühist. Ja eks seda kinnitavad ka minu head suhted kassidega. Mu õde on näiteks jällegi täiesti koerainimene. Samas mu vend ei tahaks endale kumbagi.

Mida kassid Sinu jaoks tähendavad/sümboliseerivad?

Kohe meenub üks märksõna – iseseisvus. Sellest ka arvatavasti meie sobivus ja sarnasus.

Kas praegu panustad ka kuidagi laiemalt kasside eluolu parandamisesse?

Jah, kuigi alati saaks ja võiks rohkem, olen kiire elutempo tõttu saanud Kasside Turvakodu püsiannetajaks.

Kui oluline üldse on sinu jaoks Eesti kasside eluolu parandamine/edendamine?

Kindlasti on see väga oluline. Vaadates, kui palju on loomade varjupaigas kodutuid kasse, teeb see meele ikka väga kurvaks. Teisalt olen äärmiselt tänulik, et on olemas inimesi, kes sellele oma aega pühendavad, ja õnneks on need teemad praegu ka väga aktuaalsed. Peaksime tegelikult kõik pöörama pisut rohkem tähelepanu sellele, et loomad ei satuks hooletult tänavatele. Teine asi, mis teeb meele mõruks, on ülemäärane tõuaretus, seda nii uhkete tõugude eesmärgil kui ka lihtsalt järglaste saamiseks, et neid siis kalli hinnaga müüa. Samal ajal on loomade varjupaigas nii palju koduotsingul loomi, kes vajaksid hoolt ja armastust.

Kuidas tavainimesed saaksid või võiksid oma igapäevaelus kasside elu parandada?

Lisaks eelnevalt väljatoodule oleks kindlasti oluline kasside steriliseerimine ja kastreerimine, et nad ei käiks naabruses paljunemas ja ei tekiks kassikolooniaid. Kindlasti ei teeks paha ka aeg-ajalt vabatahtlikuks käimine või võimalusel annetuste tegemine.