Pikaaegse aretuskogemusega labradori retriiverite kenneli My Brand omanik Haita-Maarit Zahharov räägib lähemalt, mis töö ja raha selle "äri" taga tegelikult on. Kas koerakasvatajad kõlgutavad jalgu, sõidavad uhke autoga ja puhkavad palmi all või ei ole see siiski päris nii? Mis asi on kennel ja keda saab nimetada kasvatajaks?

"Tõukoera kutsikate hindu vaadates jääb kergelt mulje, et tegemist on hõlpsa äriga, kus suured numbrid muudkui kõlisevad," nõustub ka Haita-Maarit, sest ajalehekuulutused ja internet on ju täis kuulutusi, kus paberiteta tõukoeralaadseid kutsikaid pakutakse poole odavama hinnaga. Millest siis kujuneb dokumentidega kutsika hind, kas kasvataja ahnusest, sest ega paber ju tuhat eurot ei maksa?

"Kennelite argielust filme just palju ei tehta ja nii võib väga kergesti jääda mulje, et koerakasvataja töö ongi üks hirmus nunnu ja hõlbus äritegevuse vorm," mõistab koerakasvataja Haita-Maarit ning tahab siinkohal täpsustada, kes on kasvataja tegelikult.

"Kui kasutan sõna kasvataja, siis pean silmas inimest, kes tegeleb aretusega. Ta tahab säilitada tõule tüüpilisi häid omadusi ja igas järgnevas generatsioonis neid parandada läbi standardi, mis on rahvusvaheliselt selle tõu jaoks kokku lepitud," sõnab Haita-Maarit. Need omadused võivad olla seotud tõu välimuse, tervise, iseloomu ja tõuomadustega ning kasvataja esmane eesmärk on igas põlvkonnas edasi viia vaid eelnevate parimad omadused ja juurida samas välja ka halvimad.

"Iga kutsikas peaks olema tervem, tõule omasema iseloomuga ja kenam kui tema vanemad. Või vähemalt sama hea," tõdeb kasvataja ja lisab, et selleks peab aretustöö olema väga valiv. Iga koer ei sobi aretuseks ja konkreetse isendi aretusväärtust kaalutakse väga põhjalikult. See on järjepidev ja selektiivne töö."

Kui mõtlema hakata, on äri ja eetiline koerte kasvatamine tegelikult lausa vasturääkivad mõisted

Pikaaegse kogemusega kasvatajana ei pea Haita-Maaria kasvatajaks inimest, kes lihtsalt paljundab koeri ehk toodab kutsikaid vaid raha saamise eesmärgil. Samuti ei saa aretuseks nimetada pesakondi, mis „sünnivad armastusest“. Pelgalt sellepärast, et isane koer peab saama oma sugutungi rahuldada ja emane peab vähemalt elus korra pesakonna saama. See kõik on üks väga suur müüt.

Kui mõtlema hakata, on äri ja eetiline koerte kasvatamine tegelikult lausa vasturääkivad mõisted. Äri eesmärk on teenida kasumit ja vältida kahjumit. Viia kulutused miinimumini ja kõrvaldada kõik, mis on vähegi üleliigne. Eetiline aretus eeldab aga investeeringuid ja kulutusi, millest suur osa ei too kunagi otsest rahalist kasu. Kasvataja võiks neid küll vältida, kuid ta teeb neid tulevase pesakonna häid eeldusi silmas pidades siiski.

See ongi koht, kus tekib kõige suurem vahe kutsikavabrikute ja eetilise tõukoera kasvatamise vahel. Kutsikavabrikutes hoitakse kokku kõige võimaliku pealt. Kulud hoitakse madalad ebakvaliteetse või liigile sobimatu toidu, puudulike vaktsineerimiste ja ussirohtude, loomaarsti teenuste puudumise ja loomale sobimatute elutingimuste kaudu. Koera paljunemisvõimet kasutatakse ära nii maksimaalselt, kui vähegi võimalik ja kutsikate tegemiseks sobib piltlikult kõik, millel on sugutunnused.

See, et emased koerad kurnatakse pidevate pesakondadega täiesti läbi, on Haita-Maaria sõnul tavaline vaatepilt, mis selle tootmise taga tegelikult on. Emaseid kasutatakse seni, kuni nad füüsiliselt lihtsalt enam ei jaksa. Ka kutsikaid müüakse maha läbi selliste kanalite, et kasvatajal on võimalik “kaduda” ja pääseda vastutusest, kui kutsikad uues kodus peaksid haigestuma või surema.

Iga kutsikaotsija on alati huvitatud sellest, et tema tulevane pereliige oleks võimalikult terve, hea iseloomuga ja näeks tõule sarnane välja. Kuidas see siis saavutatakse ja veelgi tähtsam – millise hinnaga?