Miks tõukoer nii kallis on: vastutustundlik aretus ei ole mingi lihtne saiategu
Koerakutsikad on väga kallid. Sageli jääb mulje, et tegemist on väga tulusa äriga, sest mõne tõukoera eest küsitakse hingehinda. Miks üks koerakutsikas nii kallis on, kuidas see hind kujuneb ja kui palju tegelikult üks kutsikas maksab? Leiame selle lugude sarja käigus nendele olulistele küsimustele vastused.
Pikaaegse aretuskogemusega labradori retriiverite kenneli My Brand omanik Haita-Maarit Zahharov räägib lähemalt, mis töö ja raha selle "äri" taga tegelikult on. Kas koerakasvatajad kõlgutavad jalgu, sõidavad uhke autoga ja puhkavad palmi all või ei ole see siiski päris nii?
Kust tulevad kutsika vanemad?
Ka terve ja kauni välimusega kutsika vanemad mängivad hinna kujunemisel olulist rolli. Enne, kui kasvataja saab hakata pesakonda planeerima, on vaja leida emane. Ei ole tavatu, et aretushuvi tekib koeraomanikul siis, kui esimene perekoeraks võetud koer selleks huvi loob ja armastus konkreetse tõu vastu aina kasvab. Kui see koer juhtub olema igas mõttes tõu suurepärane esindaja, siis võibki juhtuda, et temast saab kenneli aretusemane. Mõnikord läheb ka teisiti.
Kuna aretus tähendab selektiivsust, valikuid ja oskust lasta minna, kui „materjal“ pole piisavalt hea, siis võib minna aega, enne kui leitakse sobiv emane või selline õnnestub kasvatada. Aretus ei ole nagu saiategu, et mõõdad aga kogused valmis, paned kerkima ja tuleb iga kord enam-vähem sama asi välja. Koertel on haigused. Neil on kasutusomadused, instinktid, närvikavad, immuunsussüsteemid, välimikuvead ja palju muud, mis võib nad aretuse jaoks sobimatuks teha. Koertel on geenid. Ja geenid on nagu avakosmos – iial ei tea, mis pahna sulle võib vastu lennata.
Võib juhtuda, et leiad väga heast sugupuust kauni ja igati sobiliku kutsika, keda näed vaimusilmas oma tulevaste pesakondade emana, ent kui oled ta siis koju toonud ja täiskasvanuks kasvatanud, ilmneb temas midagi, mis välistab tema aretuses kasutamise. Koer ei läbi vajalikke terviseuuringuid, ei näe välja nagu tüüpiline tõu esindaja, pole tõule sobilik närvikava, hambumus läheb valeks või tekib allergia - neid variante ja põhjuseid, mis koerte aretuskarjääri lõpetavad on mitmeid.
Koera aretussobivuse hindamiseks on igal tõul omad nõuded. "Labradoride puhul peetakse elementaarseks puusade ja küünarliigeste düsplaasiauuringuid, silmauuringuid ja levinumate haiguste geeniuuringuid, et nende ilmnemist kutsikatel välistada," toob välja My Brand kenneli omanik Haita-Maarit ja lisab, et kindlasti peab koer olema tavaelu mõistes täiesti terve koer, ilma allergiate või muude selliste haigusteta, mida loetakse päranduvateks. Kõik see maksab.
Haita-Maarit toob siinkohal näite ühe vastutustundliku Soome koerakasvataja kohta, kes on öelnud:
“Igast lubavast kutsikast, kelle jätan koju kasvama, et temast saaks tulevikus aretusisane, jõuab tegelikult aretusse umbes iga viies. See number võib tunduda väike, aga tuleb sellest, et ma ei taha lubada aretusse mitte kedagi, kellel võib olla päriliku loomuga viga. Viimaste aastate jooksul olen välja arvanud koeri näiteks ebakindla ja närvilise iseloomu, tugeva allergia või mõne anatoomilise vea tõttu. Ühest pesakonna parimast kutsikast kasvas igati toreda iseloomu, välimuse ja tervisega emane, ent tema kaks pesakonnakaaslast on käinud põlve ristsideme operatsioonil ja oleks naiivne arvata, et sellel pole pärilikku tausta. Nii tuleb ka tema aretusest välja jätta.”
Väga suur ja vältimatu väljaminek on leida emasele ka sobiv isasloom. Kuna kasvataja kasutab aretuses vaid headest sugupuudest pärit parimaid loomi, siis ka see on suur kulu. Paaritustasud, mida tulevase pesakonna omanik isaslooma omanikule maksma peab, algavad tavaliselt 500 eurost, kuid tihtilugu küündivad 2000 euroni. Siinkohal tasub ära märkida, et tulevase pesakonna (kenneli omanik) ei tea, mitu kutsikat sel emasel üldse sünnib või kas loom tiinestub.
Tihtilugu ei asu see sobiv isane ka kiviviske kaugusel, vahest on ta teises riigiski, mistõttu moodustab ka sõit sobiva isaslooma juurde omaette kulurea.
Kunstliku viljastamise puhul läheb asi veelgi keerulisemaks ja kulukamaks. Lisanduvad sperma saatmis- ja hoiustamiskulud, loomaarsti tasud, viljastustasud jne.
Ükski neist kulutustest ei taga aga seda, et kutsikad on kindlalt tulemas. Suhteliselt tihti juhtub, et emased ühel või teisel põhjusel siiski ei tiinestu.
