Internetis on niisuguste koeratõugude loetelus, kes keskmisest enam aeda üles kaevama kipuvad, taksi, kelgukoera, afganistani hurda ja terjerite kõrval mainitud ka retriivereid.
Retriiver on aretatud jahikoeraks. Jahikoerana on ta aktiivne ja innukas, koduhoovis lonkides see koer oma energiat ära ei kuluta, vaid vajab vähemalt paaritunnist jalutuskäiku. Vähe veel sellest, et ta liikumist vajab – kui retriiver ei saa oma mõistuse tarvis piisavalt „nuputamisülesandeid“, hakkab ta selgest tüdimusest ise enesele tegevust otsima – arvake ise, missugust. Üldjuhul seda, mis omanikule ei meeldi.
Lisaks sellele on retriiver ülimalt n-ö inimese koer – üksinda õues ringi luusimist ta ei naudi, vaid hakkab ka siis igavusest lollusi tegema.
Tegelikult kipuvad peaaegu kõik koerad mingil eluhetkel maad kaevama. Põhjuseid võib olla mitu. Näiteks on põnev vaadata, mida see pererahvas seal peenras õieti tegigi (seepärast soovitatakse, taimi istutada ega isegi mitte rohida ei maksa koera nähes). Inimese käsi jätab äsja istutatud taime ümber olevasse mulda oma värske lõhna, mille üle koer tihtilugu huvi tunneb. Või on mulla alt tunda muid põnevaid lõhnu, näiteks kasvõi mutid, kes maa alla omale käike rajavad.
On koeri, kes kipuvad end ka aia alt läbi kaevama siis, kui kodus igav on ja elu teisel pool aeda palju atraktiivsem tundub. Selle vältimiseks tuleb oma koeraga tegeleda, temaga regulaarselt jalutamas käia isegi siis, kui koduhoov on suur ja koerale jooksmiseks ruumi küll. Koerale sellest ei piisa.
Koera kisub kaevama ka kuuma ilmaga. Tarvis on jahedamat mulda kätte saada, kuhu end jahutamiseks pikali visata. Palaval suvel kaevavad paljud koerad endale jahedama pesa, kuhu aias pikali heita. Või on närvid näiteks pererahva töölemineku ja üksijäetuse pärast krussis ning enese maharahustamiseks on vaja midagi suurt ette võtta? Ka ärev koer kipub kaevama, sest see on tegevus, mis mõjub rahustavalt.
Mida teha?
Kui sa tahad omada koera ja samal ajal ka iluaeda, siis üks võimalus on jagada oma aed osadeks ehk eraldada aias ala, kuhu koer ei astu ning kus kasvavad ilutaimed, ning teise, kus reeglid on lõdvemad. Või teha piirdeaed mõne eriti kalli lillepeenra või puu ümber. Tihti jaotatakse aed kaheks. Esimene osa on ilutaimede päralt ning tagaaias jookseb koer. Soovimatud kaevetööd ei ole ainus põhjus, miks oma koera aia esimesse ossa ja värava juurde mitte lasta. Nimelt hoiab see ära ka möödujate peale haukumise, mööda aiaäärt edasi-tagasi jooksmise ja ei lase pahatahtlikel möödujatel koera narrida, kiusata või talle üle aia toidupoolist loopida.
Kui koer armastab kaevata vaid teatud kohtades, võib peita koera kaevatud aukudesse enne nende täis ajamist looma enda väljaheiteid. Sellest soovitusest pole aga abi, kui loom kaevab kõikjal terves aias.
Kui koer kaevab selleks, et aiast välja pääseda, tuleb aiavõrk sügavale maa sisse kaevata.
Nende tõugude puhul, kellele kaevamine on loomuomane, soovitatakse aeda rajada just nimelt koerale kaevamiseks mõeldud ala, mille piirid on selgelt tähistatud – näiteks nurkadesse suured kivid või väikesed postid pandud. See kaevamisala tuleks mõnevõrra ära kobestada ja koera seal kaevamise eest kiita.
Kui näed, et koer kaevab ikka kusagil mujal, siis korrigeeri tema käitumist. Keela ja suuna ta oma kaevamispaika. Premeeri ja utsita teda selle eest, kui ta seal kaevama hakkab.
Öeldakse, et kui koera oma kaevamiskohta peita mulla ja liiva alla mänguasju või koeramaiustusi, hakkab just seal tuhnimine loomale veel rohkem meeldima.
Koera vaatepunktist vaadates aga pole kaevamises midagi halba, seetõttu on tal ka raske mõista, miks see peremehe nii närviliseks teeb.
Allikas: Maakodu, 2015
