Tavaliselt on rändurid temast tuima järjekindlusega möödunud ja koerake ei ole kellelegi silma jäänud, kuid õigel ajal õiges kohas olnud koerakese elu võttis täiesti uue pöörde, kui tema ellu tulid Mark O’Guinn ja Jennifer Vandermissen San Franciscost.

Tõenäoliselt on see koerake pidanud elus omajagu raskuseid üle elama. Alles kuu algul oli seesama kodutu koer kukkunud õnnetul kombel veekogusse. Ta aidati sealt küll välja, kuid peagi ümbritsesid teda kiuslikud lapsed, kes väetit loomakest jalgpalliga sihtisid. Ta oli nälginud, õnnetu ja vajas justkui imet, et taas jalad alla saada - ja ime tuli. Õnneks võttis hukule määratud koera elu helgema suuna, kui tema teele sattusid Mark O’Guinn ja Jennifer Vandermissen.

Nii nagu paljud teised, olid ka Mark ja Jennifer palverännakul. Mark meenutab, et kogu palverännakul olnud seltskond otsustas ühel hetkel teha pausi ja kustutada janu, just sel hetkel nad seda koerakest märkasidki. Nälginud ja janu käes vaevlev koerake oli sealsamas, kuid hoolimata sellest otsustasid paljud nende seltskonnast silmagi pilgutamata edasi kõndida, kuid Mark ja Jennifer peatusid. Mees võttis koera kukile ja suundus temaga lähedal asuva loomaarsti juurde, kes looma üle vaatas. Muuhulgas pandi koerale nimeks Rio.

Järgmisena võtsid Mark ja Jennifer ühendust Hispaanias asuva päästeorganisatsiooniga, inglise keeles Beverley Farmer of Podenco Friends, mis keskendub just podenco-laadsete koerte päästmisega ning neile kodu otsimisega. Jennifer selgitas organisatsioonile, et nad sooviksid palverännaku lõppedes Rio endaga koju kaasa võtta.

Riole tehti mitmeid vajalikke vaktsiine, mistõttu pidid Mark ja Jennifer Hispaaniasse plaanitust pikemaks jääma, seda seetõttu, et koeraga võis Ameerikasse siseneda alles siis, kui marutaudi vaktsiinist oli möödunud kuu aega. Paarike üüris Hispaanias korteri, kuid tundes, et Rio on osa nende palverännakust, otsustasid nad plaanitud teekonna lõpuni teha.

Tavaliselt võtab palverännak aega 35-60 päeva ja kõndimist on palju. Koera säästmiseks kandsid Mark ja Jennifer Riot vaheldumisi süles. Kui nad koera enam kätel kanda ei jaksanud, istus õnnelik Rio seljakotis. Nii sõideti üheskoos isegi rattaga.

Marki sõnul, kes on ühtlasi ka koeratreener, on Rio väga tubli. Ta on kuulekas, saab enamike loomadega hästi läbi ning kohaneb kergesti ka uute olukordadega. Rio suurima plussina toob Mark esile aga kannatlikkuse. Ainus murekoht oli pissimine. Rio ei tahtnud häda tegemise ajal paigale jääda, vaid tegi seda käigupealt: lihtsalt kõndis ja pissis samal ajal.

Marki ja Jenniferi teekond hakkab lõppema ja varsti jõutakse üheskoos palverännaku lõpp-punkti Camino de Santiago kloostrisse. Tagasi San Franciscosse suundutakse sealt kolmekesi. Rio on lõpuks leidnud endale rahuliku ja turvalise kodu!

Allikas: mnn.com