KIISUBLOGI | Tartu kass Ada suureks nõrkuseks on paid, mis algavad kõrvaotstest ja liiguvad kohe sabaotsani välja
Kas Eda sai omale Pesaleidja poolt päästetud kassi nimega Ada või oli see lugu vastupidi, ei tea keegi, kuid need kaks on justkui kokku loodud. Kuuendas blogipostituses räägib Eda lähemalt, kuidas tema teed just selle kassiga ristusid.
See oli 20. juuni aastal 2014, kui Eda sai kaaslaseks imearmsa noore kassipreili nimega Adalind ehk lühidalt Ada. Ada oli siis vaid 6-kuune, kuid sellest hoolimata, oli ta juba pidanud juba piisavalt kõiksuguste kassielu raskustega kokku puutuma. Seda, miks see valge kiisulaps tänavale visati, ei saa keegi kunagi teada, kuid õnneks leiti abitu kassipoeg üles ja tema elu võttis hoopis helgema pöörde.
Edasi kulges tema teekond nii, nagu tänavalt leitud kassidega ikka. Esmalt viidi Ada varjupaika ja sealt edasi hakati talle hoiukodu otsima. Nii sattus noor Ada kõigepealt MTÜ Pesaleidja hoole alla. Üks Pesaleidja vabatahtlikest pakkus kassile hoiukodu. "Mäletan, et mina sain tookord vihje selle kohta, et kusagil Tartus on mingis hoiukodus Pesaleidja valge kass ja kuna mina olin tol hetkel endale just üht vahvat kassi otsimas, siis oli see justkui märk," meenutab Eda kassi otsimislugu.
Aga kuidas see valge kass Tartust üles leida? See ei olnudki nii teab mis lihtne, sest ei Eda ega vihje andja ei teadnud, mis selle valge kassi nimi on või kelle hoole all ta viibib. Tartu on suur ja lai ja Eda hakkas siis vaikselt jälgi ajama. "Pesaleidja kodulehelt ma teda otsida ei osanud, sest seal oli neid kasse niivõrd palju, üks valgem kui teine, kõik ühte nägu," räägib Eda. Lõpuks leidis ta ühe Tartus asuva valge kassi portaalist Soov ja selgus, et tegemist oligi selle kassipojaga, keda Eda otsimas ol. Esimene kohtumine kujunes väga emotsionaalseks ja sellest Edale piisas. Ta oli oma otsuse teinud. Adalind leidis endale päriskodu ja uue omaniku ning sealt tema seiklused alguse saidki.
"Ada on algusest peale olnud väga sõbralik kass, kuid tal oli ka üks paha komme. Ta kippus küünistama. Hommikul ärgates hüppas ta mulle voodisse ja küünistas jalgu," meenutab Eda. Ka paitamisega oli algul muresid. "Teda võis küll paitada, aga kõhu alt puudutada ei tohtinud, siis oli käsi kohe küünejälgi täis."
Ada oli algul ebakindel kass ja seetõttu oli tal teisigi käitumisega seotud muresid. Eda mäletab hästi aegu, mil kortermaja trepikojast kostuvad hääled kassi ehmatasid. "Neil kordadel läks ta siis nagu väikene kutsu urisedes ukse juurde ja kuulatas."Õnneks on Ada ajaga oma ebakindlusest üle saanud ja omaniku sõnul ei ole sellist urisemist enam ammu olnud. Nüüdseks on Adast saanud hellust ja armastust pakkuv kodukass, kes üllatab oma naljakate juhtumiste ja seiklustega kõiki oma fänne.
"Ada armastab tohutult paisid, mis algavad kõrvakestest ja liiguvad kohe sabaotsani välja, selle peale keerab ta end selili ja laseb kõhu ka korralikult ära silitada," naerab Eda oma kassi ja räägib, et erilised õrnusehood tulevad talle peale just südaöösel, kui on magama mineku aeg. "Siis tuleb ta vaikselt minu kõrvale voodisse ja läheb lahti. Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, kuidas tema armastuseavaldused käivad, aga kui ta on saanud kõik oma jutud ära rääkida, hellused ära jagada ja on ka oma jao kätte saanud, siis on ta voodist läinud ja me kohtume alles hommikul - selline see meie rutiin on."
Ada on saanud enesekindlamaks ja õppinud inimesi usaldama. Küüntega ta enam ei suhtle, vaid kasutab neid ainult siis, kui peab kärmelt puu otsa tormama. Kui Eda oma kassiga juttu räägib, ütleb ka Ada sõna sekka, kuid õige nurrumootor on tal pisut rikkis. "Suurte hellushoogude ajal ta siiski midagi suriseb, aga et üks korralik nurr käiku lasta, selleks peab ikkagi tõeline põhjus olema," räägib Eda.
Ada päevakavas on olulisel kohal ka igaõhtused õueskäigud. Ta on õppinud traksides ja rihmastatult jalutama. Koos jalutatakse nii aias kui ka ümbruskonna tänavatel. Ada armastab õues olla. Ta püüab kärbseid, pikutab muru peal, jalutab ja uudistab siin-seal ringi ning jälgib suures kibuvitsapõõsas varitsevaid linde.
