Sandy ja Zoey elu pöördepunkt: anna oma koerale võimalus olla hea koer
Tahan kõigepealt alustada selle mõtiskluse pealkirjast, mis ei ole minu välja mõeldud, vaid ühelt internetiavarustest leitud koerateemaliselt artiklilt laenatud. Artikkel rääkis küll muul teemal, kuid pealkiri kõnetas mind sedavõrd, et see kaunilt sõnastatud lause sai ka selle kirjatüki pealkirjaks ja sobib siia minu meelest justkui valatult. Enne, kui lugema hakkad, tea, et sinu ees lahti rulluv postitus sai päris pikk ja oluline mõtisklus, mistõttu mine võta parem tass kohvi ja võta muudest muredest väikene puhkepaus.
Möödunud nädalavahetus oli minu jaoks märgilise tähtsusega ja tunne oli täpselt selline, et aeg üheks blogipostituseks on küps. Viimasest postitusest on umbkaudu lausa aasta möödas. Pühapäeval koertega võistlustelt kodu poole sõites tundsin, et nüüd tuleb kirjutada. Minu jaoks oli tegemist üsna olulise mõtteviisi muudatusega ja kogu see nädalavahetuse mõttevalang vajas sõnastamist ja paberile panemist.
Aasta, mis vaikselt lõppema hakkab, on olnud täis tohutuid muutuseid. Kui välja arvata töökoht, on pea kõik valdkonnad minu ja seega paratamatult ka koerte elus muutunud. See aeg on olnud intensiivne ja murranguline ning ilusatel päevadel, kui tuju on hea, saan aastale tagasi vaadates küll tubli suutäie naerda, mõeldes, kuidas ja mispärast ma end küll nii tohutult piitsutama pidin! Kellele seda vaja oli? Noh, ilmselt mulle endale siis ikka oli. On huvitav mõelda, mis saab viie või kümne aasta pärast, loodetavasti on mul siis juba rohkem mõistust peas ja olen mõneti tasakaalukamaks muutunud. Õnneks ei lõppe see areng kunagi – see ongi peamine.
Märkimisväärt mõtteviisi muutus, milleni ma pühapäeval koertega matkates jõudsin, on pealkirjas ilusti ära öeldud – anna oma koerale võimalus olla hea koer. Seletan lahti, mis ma selle all mõtlesin.
Sõbrad-tuttavad ja need, kes Sandy ja Zoey blogi jälgisid, mäletavad, et tegelesin oma koertega päris palju. Harrastasime erinevaid spordialasid, käisime jalutamas-matkamas, reisisime, võtsime osa erinevatest üritustest ja tramburaitasime siin-seal ringi. Pidevalt. Ei möödunud pea ühtegi päeva, mil nad oleksid niisama kodus maganud. Mässasin nendega vahetpidamata ja hoolitsesin selle eest, et neil kõik hästi oleks. Andes endast kõik, kippusin aga iseenda heaolu ära unustama. Peale koerte olid ju ka kõik muud eluvaldkonnad, mida tuli joone peal hoida ja see pidev siia-sinna jooksmine kestis hetkeni, mil avastasin, et koerad on saanud minu jaoks eraldi ülesandeks, igapäevaseks kohustuseks, mis peab olema tehtud, et mina endaga rahul oleksin. Koerad muutusid lisakohustuseks, millest ei olnud pääsu, sest kui nemad ei olnud päevas oma osa saanud (ja see osa oli ikka päris suur), olin mina enda peale pahane. Kuna mulle ei meeldi, kui koerad mööda elamist ringi hullavad ja oma energiat välja elavad, ei olnud variant, et ma nendega igapäevaselt ei tegele. Koerad pidid oma osa saama, vastasel juhul tundsin ma tohutuid süümepiinu.
Mingist hetkest alates ei olnud nendega jalutama või trenni minemine enam tore, sest tegelikult olin ma ise rampväsinud, omadega läbi ja vajasin puhkust. Koerad oli vaid üks valdkond, mis mind väsitas. Mis sa siis arvad, kuidas see koertele mõjub, kui omanik väsinud peaga nendega trenni teeb? Muidugi ei tule sellest midagi välja! Ega ma ilmaasjata oma kunagistele agility-õpilastele ei öelnud, et kui sa oled ikka väga väsinud, ära tule oma koeraga trenni, sellest ei sünni kummalegi head.
Eks öelda on alati lihtsam kui teha, sest minu suurim soov oli see, et koerad oleksid õnnelikud ja saaksid oma osa. Nemad ei olnud süüdi selles, et mina olin väsinud ja tegelikult neil oligi kõik hästi, aga minul ei olnud, mis meenutab mulle ka viimast blogipostitust sellest, et koera käitumismustreid analüüsides tuleb kõigepealt iseendale otsa vaadata. Kui suhted iseendaga on korras, saab tegeleda ka koera ja omaniku vahelise suhtega. Selle kohta võid lähemalt lugeda SIIT.
Pöördepunkt
Jõudmine selle hetkeni, mil koertega tegelemisest sai kohustus, võttis küll aega, kuid märke, mis sellele viitasid ja millest ma oleksin võinud juba ammu kinni haarata, oli omajagu. Ennast usaldamata ei ole aga üldse vahet, on neid märke või mitte, niikuinii usaldad ainult oma mõistust, aga mitte südant. Nii me vindusime pikalt, pool aastat kuni aasta kindlasti.
Kui olulised asjad enne kohale ei jõua, siis võid oma mõistust usaldada täpselt nii kaua, kuni enam lihtsalt ei saa. Minul tuli see piir ette aastavahetusel, mil ma kogu selle pinge tõttu kokku kukkusin ja EMO-sse sattusin. Noh, siis vist ei olnud enam pääsu, lihtsalt tuli oma südant ka kuulama hakata. Nüüd saan öelda, et 2018. aasta on läinud üle kivide ja kändude, kuid õiges suunas, eriti need viimased kuud – lõpuks ometi!
Pühapäeval Nelijärve kandis matkates, sügise kopitanud metsaõhku sisse ahmides ja lihtsalt täiest hingest nautides, tabasin ära sellesama olulise mõtte. Sain aru, et võib-olla peaksin ma koertele hoopis teise nurga alt lähenema. Viimaste intensiivsete aastatega, mil koertest sai vaikselt üks järjekordne lisakohustus, läks meievaheline energia paigast. Selle asemel, et mind laadida, olid koerad need, kes võtsid minult hoopis tubli annuse energiat ära – ja nemad ei olnud selles ju süüdi! Süüdistada saan vaid iseennast või tegelikult ei olegi vaja mitte kedagi süüdistada, vaid targemana edasi minna.
Kõik artiklid ju räägivad, et koerad mõjuvad tervisele hästi, viivad omaniku õue, mõjuvad stressi maandavalt jne, kuid ma suutsin neist edukalt hoopis ühe lisa stressiallika teha. Mitte, et ma ei oleks nendega tegelemist nautinud või hetkekski mõelnud, et "pagan mul neid veel kaks tükki on", ei nautinud ma koertega veedetud aega sedavõrd, kui oleksin võinud. Need samad pealtnäha lihtsad, kuid olulised hetked, kui koerad tulid saba (minu loomade puhul siis sabaotsa) liputades uksele vastu, äratasid hommikuti märja musiga või keerasid end kõrvale kerra magama, ei valmistanud südames enam nii suurt rõõmu. Mõistusega sain küll aru, et “oh, küll nad on ikka ühed armsad sellid”, aga igasse südamesoppi see õnn ja rõõm ikka ei jõudnud.
Pühapäeval metsas jalutades mõistsin, et see ratas tuleb teistpidi käima lükata. Sain aru, et koerad peavad olema need, kes järgnevad mulle, mitte vastupidi. Nii loksub ka energia paika ja lõpuks on kõik õnnelikud. Tuleb ennast vaid usaldada. Seda on hea öelda, aga kui loomadega tegelemisest saab lisakohustus, siis tuleb aeg maha võtta. Jah, see ei käi tavaliselt kui välk ja pauk, aga anna endale aega. See on pikk protsess. Vaata endale otsa, lase end vabaks ja proovi see asi ümber pöörata. Ära torma oma koeraga igasse trenni, igale võistlusele, igale üritusele, ära proovi kõiki uusi asju, ära sunni end õhtul väsinuna koeraga kodus trenni tegema. Selle asemel lase endal ja oma loomal lihtsalt olla, istu temaga põrandale maha, vaata koer kaisus head filmi ja tead mis, midagi ei juhtugi! Jah, seda on raske uskuda, teiste vigadest on pea võimatu õppida, aga võib-olla märkad sa seda varem kui mina. Kuula siis oma südant!
Lase koeral olla see, kes sind toetab. Las ta toetab sind sinu teekonnal ja vaimsel arengul. Lase koeral olla sinu truu seljatagune selle asemel, et paned ta juhtima. Kui sina tunned, et nüüd kutsub hing sind loodusesse matkama, siis tee seda ja võta koer kaasa, kuid eelkõige tee seda sellepärast, et sina seda vajad, mitte sellepärast, et koer peab saama jalutatud. Kui energia on paigas, on ka koeral lihtsam ja usu – ta on palju õnnelikum. Ta on tänulik selle eest, et sa ta kaasa võtsid, kuid ta ei pea olema see, kes su sinna viis. Kindlasti ei ole koerale vaja kõiki neid näituseid, võistluseid, trenne, sporti – mida iganes veel välja on mõeldud. Tema loomulik keskkond on loodus. Peamine on see, et koer tahab olla sinu juures ja sinuga koos. Koer on karjaloom. Nii lihtne see oligi. Koer on õnnelik ja tasakaalus siis, kui tema juht on õnnelik. Kui trenni teha ei jaksa, ära tee. Mine lihtsalt loodusesse, vaata kasvõi telekat, lihtsalt ole ja vaata, kuidas sinu koer reageerib. Ta toetab sind!
Muidugi ma ei räägi sellest koera baasvajaduste tasandil. On ilmselge, et need peavad olema rahuldatud ja piisav füüsiline koormus tagatud, et koeral oleks hea olla. Ma räägin sellest, et kui koerad muutuvad elus nii tähtsaks, et suur osa elust keerleb nende ümber, siis on tark neid märke ka märgata. Ma loodan, et kõik päris nii kaugele minema ei pea, et muudatuste vajadus alles tilgutite all pikutades koitma hakkab. Mul läks veel vaat et pea terve aasta enne, kui asi pika vinnaga kohale hakkas jõudma, mõistus ikka veel varmalt vastu punnimas. Me tegime intensiivsemaid trenniperioode, me tegime pause, proovisime erinevaid trenne, tegime igasuguseid asju, kuid ei – kui tegelikult on aeg oma tähelepanu koertelt hoopis iseendale pöörata, siis varem või hiljem tuleb asjale näkku vaadata ja seda ka teha.
Võta aeg ükskord maha ja järgi oma sisetunnet, olgu see siis koertega või mõnes muus eluvaldkonnas. Naljakas on tõdeda, et ega tegelikult ei juhtugi ju midagi. Vist. Eks mul ole veel pikk teekond ees, kuid möödunud nädalavahetus oli suur samm edasi ja sellised taipamised on vägevad. Kokkuvõttes tahaksingi öelda, et anna oma koerale kõigepealt võimalus olla hea koer. Selleks avaneb tal võimalus siis, kui sina kõnnid ees ja tema saab sulle järgneda – aga sa pead kõndima targalt, kõndima oma südamega, mitte ainult mõistusega.
