Musta kassi kuu: Maximi kõhust leitud võõrkeha jättis ka veterinaarid sõnatuks
Oktoober on pühendatud mustadele kassidele ja Varjupaikade MTÜ-l on käimas kampaania, mille raames loovutatakse musti kasse ilma loovutustasuta. Üks nendest koduotsijatest on laiskloom Maxim. Maxim, kes osaleb kampaanias paraku juba teist aastat järjest, on oma välimuselt must kui öö, oma sisemuselt suure ja sooja südamega, kuid oma minevikult kass, kes jättis ka veterinaarid sõnatuks.
Musta kassi kuu staar Maxim on lihtsalt laisk. Kui põhjust ei ole, siis tema end ikka ei liiguta küll. Äärmisel juhul, kui midagi peaks vaja minema, siis venib ta oma pesast välja. See aga võtab omajagu aega. Esimese asjana ilmub nähtavale kassi pea ja alles mõne aja möödudes tuleb ülejäänud keha pikka vinnaga järele. Kass ilmub nähtavale tema täies hiilguses. Just hiilguses, sest Maximi karv läigib, et mitte öelda lausa hiilgab. Maximi on maksimaalselt palju – ta on tõeliselt uhke ja suure südamega kass.
Laisk on ta veel selle poolest, et uude koju ta ei kiirusta. Maxim osaleb musta kassi kuu kampaanias juba teist aastat jutti. Järelikult on ta varjupaigas olnud juba aasta, täpsemalt eelmise aasta 2. oktoobrist. Kassitoas ringi vaadates võib esmapilgul tunduda, et Maximi asemel ilutseb toanurgas üks dekoratiivne kassikuju, sest tema päevad mööduvad põhiliselt lebades, istudes, lebades: ilmselgelt sobib see süsimust kass pigem inimesele, kes soovib endale diivanikaunistust, kassi, kes hoiaks toolipadja soojas, samal ajal kui ise köögist süüa tood. Istmesoojendajaks sobib ta imehästi, kuid seda muidugi siis, kui kõht on täis ja muud ihuvajadused rahuldatud.
Uudishimu ajab Maximi mõnikord ikka ka uurima, et mis need inimesed küll toimetavad ja tormavad. Parim käivitaja tema jaoks on pasteeditükikene näpu otsas. Tundes selle tuttavat lõhna, on ta krapsti püsti ja sotsiaalseteks väljakutseteks valmis.
Tegelikult ei tea keegi, võib-olla on sellel zen-olekul ka mingi tagamõte, võib-olla tasakaalustab Maxim sellega oma mineviku taaka. Kahjuks ei saa me iialgi teada, mis temaga minevikus täpsemalt juhtus, kuid varjupaiga vabatahtlikud oletavad, et ega selle hoolealuse minevik ei ole olnud kerge. Ilmselt on ta pidanud ka oma elukese pärast võitlema, sest kastreerimise käigus avastasid veterinaarid kassi kõhust õhupüssi tina. Kass on nüüd tina kaalu võrra kergem, tal on tuju hea ja varandus on varjupaigas arhiveeritud Maximi dokumentide juurde.
Nagu ütleb vanasõna – kassil on üheksa elu! Maxim ootab nüüd väga kedagi, kes annaks talle uue võimaluse ning tahaks temagi elu paremkas teha!
Maximi kohta saad küsida infot Viljandi varjupaigast ja lisaks vaadata ka SIIT.
