Kass kui väeloom: ainult julge naine valib enda kõrvale musta kassi
Must kass on salapärane kass. Ta on väekas loom, keda tihtilugu lausa kardetakse. Musta kassiga on seotud mitmeid vanarahva kombeid ja uskumusi ning vaadates ajalukku, saab ruttu selgeks, miks see nii on. Naisest, kes on valinud enda kõrvale just musta kassi, peegeldub julgust ja ürgset väge.
Nii nagu mõnd teistki looma, hunti ja madu siinjuures, on ka musta kassi peetud nõialoomaks, kohati isegi Saatana ja Kuradi sünonüümiks. Kristluse levikuga Euroopasse hakati nõiajahti pidama nii huntidele kui mustadele kassidele. Eriti ulatuslikud mõõtmed võttis nõiafoobia 14. ja 15. sajandil, mitte nn „pimedal“ keskajal nagu tavatsetakse öelda. Koos musta kassiga läksid tuleriidale ka need naised kui nõiad, kes sellist kassi kodus pidasid ja keda seetõttu süüdistati kuradiga läbikäimises.
Ilmselt oli musta kassi vihkamiseks piisav asjaolu, et vanades nõiatarkustes on kirjeldatud, kuidas musta kassi luud kasutada enese nähtamatuks muutmise rituaalis. Ja ennast nähtamatuks muuta oli vaja peamiselt rikkuse kokku tassimiseks või muudeks raha ja varandusega seotud asjatoimetusteks. Sõnal „nõid“ on küljes halvustav ja hirmutav tähendus. Nõidadeks on peetud naisi, kes usuvad looduse väesse, tunnevad ravimtaimi, oskavad ravida haigusi sõnade ja lausumistega, tegelevad maagia ja loitsimisega. Laplastelt on tulnud sõna „noaidde“, mis tähendab viitab tarkusele ja mõistlikkusele. Kuna oleme põhjamaa rahvas, on meiegi keel rikastatud laplaste ja soomlaste väljenditega. Nii et tegelikult pole nõidades midagi halba ega pahatahtlikku.
Ka tänapäeval tavatsetakse musta kassi karta ja taga kiusata, pidades teda halvaks endeks ja õnnetuste toojaks. Ilmselt on peamine põhjus mustas värvuses, mis meie praeguses kultuurikontekstis seostub mure, leina, surma ja kõige kaduvaga. Kuid mustal värvil on ka teistsugune tähendus. Selles peitub salapära, müstika, uued algused ja võimalused, kindlus ja kaitse. Kõik sõltub inimese enda teadvusest, millele ja kuidas ta keskendub.
Tervikku taipamiseks on siiski mõistlik vaadelda nii ühte kui ka teist poolt, alles siis saame asjade olemusest põhjalikult aru.
Kass väljendab naisenergiat ja on oma perenaise nägu. Kassi käitumise ja oleku järgi võib aimata, milline on majas valitsev meeleolu ja üldine energeetiline seisund.
Kass annab märku majas valitsevast energeetilisest seisundist.
Triibuline kass. Kodune kirju-triibuline perekiisu on armas ja turvaline. Temaga ei seostu mingeid kahtlasi müüte ega ebausku.
Hall kass. Hall kass on nagu „hall hiireke“ ikka, tagasihoidlik ja malbe, armastab oma karva kohevaks ajada ja end mõnusasti diivaninurgas kerra kerida. Peab paika, et hall kass on hea hiirepüüdja, paraku samahästi ja edukalt jahib ta ka linde ja teisi väiksemaid loomakesi.
Punane kass. Punane kass öeldakse olevat rahakass. Siin on kaks võimalust, ta kas toob raha sisse või viib välja, igal juhul peab see väide paika ja mingid suuremad summad on liikvel. Punane kass on ka eriliselt teraapiline, intensiivselt nurruv ja inimese ligi hoidev. Ta on hea lapsehoidja, kes lubab ennast mõnuga solgutada ja voodisse teki alla võtta.
Valge kass. Tema vajab ise palju hoolitsust ja ettevaatlikust, et hoida oma kasukas särav ja kohev. Tema saab elada vaid väga puhtas keskkonnas, kus pidevalt koristatakse ja küüritakse, seal, kus on tubli perenaine.
Must kass. Musta kaaslase aga valib naine, kes mitte mingil juhul ei lase ennast häirida nõiajuttudest ja halvast endest. Just vastupidi, otsustades tuua koju must kass, võib alguse saada põnev ja maagiline teekond salapärasesse maailma. Must värvus seostub Euroopa kultuuris surmaga, millegi lõppemisega, öö ja pimedusega, nähtamatusega. Aga ka julguse, iseseisvuse ja uute algustega. Must kass on väga intuitiivne, ta oskab ilmuda ja kaduda märkamatult, ta tundub olevat kohal ja samal ajal kusagil mujal.
Tema smragdrohelised silmad on nagu kalliskivid oma müstilise säraga. Jah, tõsi, pimedas ruumis või öös, kus inimsilm ei märka eriti midagi, võib musta kassi ootamatu ilmumine sügavalt ehmatada, ja kui ta juhtub veel kräunatama, siis võib veri tarduda küll.
Kass on väga tundlik loom ja kindlasti saab ta aru, kuidas inimene temasse suhtub. Sellele vastavalt ta ka käitub. Tegelikult tuleks rõõmustada, kui võõras kass julgelt ligi tuleb ja end usaldavalt vastu kätt või jalga nühkima hakkab. See tähendab, et külaline on majas teretulnud ning perenaine võib oma lahkust osutada.
Reti Toriella meenutab aega, mil nende peres oli korraga lausa kaheksa musta kassi.
Minu peres oli aeg, kus meil oli kaheksa musta kassi. Neid oli terve pesakond: Murr, Mutt ja nende tütred. See oli väga rõõmus ja külluslik aeg. Isakass Murr oli toodud varjupaigast ja mõne aja pärast ilmus iseenesest tallu täpselt samasugune, vaid veidi pisem, emane kass. Raske oli neil kassidel vahet teha, ainult käitumine reetis, kumb on kumb. Isakass nagu ikka, tahtis kõvasti süüa ja magada, talle meeldis kratsimine ja sügamine. Mutt aga oli tõeline nõiakass. Mäletan, et ise magasin, kui järsku tundsin, et keegi justkui jälgiks mind, tegin siis silmad lahti ja Mutt jõllitas mulle otse silma sisse. Selle kassi peamine liikumisviis oli lihtsalt kohale imbumine, muudmoodi ei oska seda vaikset, millimeeter millimeetri haaval liikumist nimetada. Nii ta siis imbus ühest kohast teise, jäädes ise seejuures alati täiesti märkamatuks. Eriti meeldis talle oma nina pluusikrae vahele toppida ja kaelast näksida.
Nii Murr kui ka Mutt küttisid rästikuid, keda raba ääres teedel rohkesti liikus. Tihti oli ussidel pea ja pool kehagi ära söödud. Paaril korral oli trepi ette toodud ka väiksemat sorti parte ja rukkirääkusid. Poegi, tegelikult olid neil küll alati tütred, sündis iga kord kolm ja iga kord olid nad mustad. Uued kodud leidsime kiiresti ja kõigist said head hiirepüüdjad.
Kuna Mutt oli mõnevõrra metsikuma iseloomuga, tuli jälgida, et pojad saaksid õigel ajal ka kontakti inimesega. Kassipojad pidid inimese lähedusega harjuma, kuid ema peitis nad tihtilugu maja alla või pööningule. Kui kassipojad ei ole varajases eas inimese lähedust tunda saanud, sellega ära harjunud ja kogu sotsialiseerimise töö on jäänud tegemata, muutuvad nad kiiresti pelglikuks ja hakkavad kartma.
Kuna maal elades on kassidel vabam elu kui linnas, said nad kõik omapäi kõndida ja omal vastutusel ringi joosta. Mõned neist leidsid kodu ka naabertaludes, hoides sealgi musta kassi kuulsust au sees. Kuid jah, kass on isepäine loom ja metsade läheduses elades tuleb arvestada, et aeg-ajalt paraku kassid ka kaovad..., nii kadus ühel päeval ka Murr ja kadus Mutt, täpselt nii salapäraselt nagu ta oli meie õuele kord ilmunud. Tasapisi läksid oma teed ka nende järglased. Elu muutus kõigil.
