Südamlik heategu: Ilmar Raag päästis tee ääres redutanud kaku

Eile õhtul märkas Ilmar Raag tee ääres väikest kakku. Juba autoga linnust mööda sõitnud, turgatas talle äkki pähe, et see vaatepilt ei ole tavapärane. Miks istub kakk, kui õnnetu sulehunnik maantee ääres, samal ajal, kui autod temast mööda kihutavad? Ilmar Raag pööras otsa ringi ja tõttas kakule appi. Tänaseks on see kakk jõudnud Eesti Metsloomaühingu hoole alla. Seda südamlikku päästmislugu jagab ta oma Facebooki lehel.

Sõitsin temast mööda ja alles siis ütlesin, et see ei ole võimalik. Tee ääres kükitas kakk nimega Kalmer. Paarsada meetrit hiljem pöörasin auto ringi. Mul oli õigus. Kalmer istus õnnetu sulehunnikuna tee ääres, samal ajal kui napi pooleteise meetri kauguselt autod mööda kihutasid. Ta ei liigutanud, kui ma ta ees autoga peatusin. Mõne hetke jooksul arvasin, et see karvapall on juba surnud, aga siis liigutas ta veidi pead. Minu auto tuled pimestasid teda. "Mis Sinuga siis juhtus?" küsisin tema poole jalutades. Esialgu ei vastanud ta midagi. Järsku aga keeras ta oma pead minu poole ja avas silmad. Pea käändus tahapoole täpselt nagu filmides näidatud. Umbes 180 kraadi. Ja silmades oli hirm. "Kuule, mine nüüd metsa ära," ütlesin talle, kummardudes ettevaatlikult allapoole. Vastuseks ajas ta ennast turri ja justkui üritas lendu tõusta. Paraku lohises üks tiib mööda maad. Ilmselt oli ta mõnele autole otsa lennanud.

Mida ma pidin tegema? Kas keegi tahab Kalmeri tiiba hakata parandama? Võib-olla ütleks Aleksei Turovski, et loodus ongi julm. Kui teda metsa poole lükata, siis sööb varsti mõni rebane ta ära. Ja rebastest peab ka hoolima. Prooviks helistada mõnele tuttavale, kes ütleks, kuidas selles olukorras käituda? Kes mu tuttavatest teavad lindude seadusi. Täpselt sel hetkel peatus tee ääres veel teinegi auto, kus tuli välja noor naine: "Ma nägin, et te peatusite ja tulin vaatama, mis on juhtunud?" "Näete kakul on tiib katki ja ta ei sa enam lennata," vastasin mina. Noore naise oli aga saatnud metsahaldjas.

Tee äärde pidama jäänud naisel oli õnneliku juhuse läbi Eesti Metsloomaühingu number salvestatud ja nii helistasid nad abi saamiseks sinna. Ühing andis nõu, palus leitud lind riide sisse mässida ning ettevaatlikult Põlvasse toimetada. Põlva oli sündmuskohast 50 kilomeetrit eemal.

Samal ajal, kui me rääkisime, kuulas Kalmer meid resigneerunud ilmel. Minu pakutud metsajope kohta ei osanud ta esimese hooga midagi arvata. Vaid, kui olin selle talle üle pea visanud, üritas ta veel oma haige tiivaga eemale jalutada.

Ilmar Raag surus linnu vaikselt vastu maad ja voltis tema tiiva äärmise ettevaatlikkuseg kokku. Kalmeril ei olnud selle kohta ühtegi sõna kosta. Lind oli ilmselgelt šokis ja valudes. Naine oli nõus linnu Põlvasse transportima ja seal läksid nende teed lahku. Naine koos linnuga Põlva poole ja Ilmar Raag oma teed.

Kui ma juba liikuma hakkasin, mõtlesin veel, et tegelikult ei oskaks ma kakul ja öökullil vahet teha, rääkimata sellest, et võiksin olla kindel, kas mu vigastatud sõbra nimi oli Kalmer või hoopis Kertu. Aga palju rohkemat ei oleks osanud ikkagi teha. Võib-olla oli see kõik vaid lasteraamatuid lugenud mehe asjatu püüdlus... . Ma ju ei tea, mis kahjustused tal veel võisid olla.

Tund aega hiljem sai Ilmar sõnumi, et tee servalt leitud linnuke jõudski õnnelikult Põlvasse. Hetkel viibib kakk Eesti Metsloomaühingu Põlva piirkonnajuhi Eevi Mölleri hoole all.

Tund aega hiljem sain sõnumi, et lind jõudis õnnelikult Põlvasse. Ja et kakk ja öökull on sama lind. Mis muud kui head paranemist. Teinekord metsas näeme. Ma loodan.

Kui Kalmeri ja teiste metsloomade saatus sind kõnetas, siis omalt poolt saad neid ka toetada. Tee annetus Eesti Metsloomaühingu arveldusarvele EE952200221067573100 (Swedbank). Selgitusse märgi "Metsloomade ravi- ja toidukulude katteks".