Loomaarst Tiina Toomet | Mis asi on parvoviirus ja kui ohtlik see tegelikult on?
Koerte parvoviirus, mis sarnaneb kassi katkuviirusega, põhjustab väga nakkavat kõhulahtisuse ja oksendamisega kulgevat haigust. Sellele on kõige vastuvõtlikumad kutsikad, kuid see ohustab kõiki. Ilma kiire veterinaarse sekkumiseta haigestunud koer sureb! Loomaarst Tiina Toomet räägib haiguse tõsidusest lähemalt.
Parvoviirusinfektsiooni puhul on tegemist üsna uue haigusega. 1967. aastal avastati koerte parvoviirus (CPV-1), millesse haigestusid üksnes kutsikad ja 1978. aastal USA-s CPV-2, mis levis väga kiiresti üle maailma. 1979. aastal avastati viiruse teine mutatsioon CPV-2a, mis osutus veelgi agressiivsemaks. Kuna haigus kulges ägedalt või üliägedalt ja koertel puudus igasugune vastupanuvõime, meenutas olukord peagi katastroofi.
Parvoviiruse muudab eriti ohtlikuks asjaolu, et see püsib oma keskkonnas mitmeid kuid. Isegi talvekülm ja suurem osa tavalisi desovahendeid ei suuda seda hävitada.
Kuidas haigus kulgeb?
Peiteaeg nakatumisest haigestumiseni on tavaliselt 3–7 päeva, aga koer hakkab viirust roojaga eritama juba paar päeva enne kliiniliste tunnuste ilmnemist ja teeb seda kuni kaks nädalat pärast tervenemist.
Viirus otsib organismis kiiresti paljunevaid rakke. Seetõttu sobivad talle eriti luuüdi ja sooleseina rakud. Luuüdis kahjustab ta valgeliblesid (leukotsüüte) ja nõrgendab seeläbi organismi vastupanuvõimet. Parvohaige koera verepildis on tüüpiline valgeliblede vähesus.
Haigus tabab seedesüsteemi ja südant. Subkliiniline infektsioon, mis esineb põhiliselt täiskasvanud loomadel, avaldub kerges uimasuses ja isutuses, mis kestab üks-kaks päeva. Tõsisema haigestumisega kaasneb oksendamine, vinava lõhnaga verine kõhulahtisus, isutus, palavik, nõrkus, depressioon ja veekaotus.
Seedetraktis toimuvad kõige suuremad muutused. Kuna viirus kahjustab soole limaskesta kiiresti jagunevaid rakke, ei imendu soolest toitained enam organismi. Tagajärjeks on vesine kõhulahtisus. Soolestiku bakterid pääsevad kahjustunud sooleseina kaudu vereringesse ja kuna viirus on samal ajal kahjustanud ka immuunsüsteemi, ei ole organismil vahendeid, et sooleinfektsiooniga võidelda.
Tüüpiline kliiniline pilt ja muude põhjuste välistamine ning valgeliblede kadu, on enamasti piisavad, et diagnoosida parvoviirusinfektsioon. Väljaheitest saab teha kiirtesti (ELISA parvotest), mis annab aga nii vale-positiivseid ja vale-negatiivseid tulemusi. Roojast tehtud PCR uuring (viiruse DNA kindlaks tegemine) on tõesem, aga see võtab kauem aega. Proov tuleb saata laborisse.
Parvoviiruse ravi
Ravi on sümptomaatiline ja peamine on toetada looma seni, kuni tema immuunsüsteem on taas nakkusega võitlemiseks valmis. Põhiline oht on veekaotus. Parvoviirusesse nakatunud koer vajab 5-7 päeva intensiivset haiglaravi, mille käigus manustatakse organismi veeni kaudu vedelikke ja elektrolüüte. Paranemisprotsent kuni 80, kuid ilma ravita on suremus väga suur.
Kui koer on parvost paranenud, on tema immuunsüsteem nõrk ja ta võib kergesti haigestuda teistesse haigustesse. Paranenud koer saab immuunsuse, mis kestab vähemalt 3 aastat, aga tõenäoliselt terve elu.
Kuidas nakkus levib?
Nakkus levib koeralt koerale väljaheidete kaudu. Nakkuse saanud loom eritab viirust tavaliselt 1- 2 nädalat. Kõige intensiivsemalt 3-8 päeval peale nakatumist. Viirus on väga resistentne ja püsib koera kasukas, saastunud pindadel ja esemetel kaua. Niiskes pinnases näiteks 7 kuud Ka miinuskraadid ei hävita viirust ja isegi päikese käes võib see püsida kuni 5 kuud. Kuivades siseruumides kaotab viirus tavaliselt ohtlikkuse ühe kuu jooksul.
Kuidas looma kaitsta?
Kõige efektiivsemaks desovahendiks peetakse naatriumhüpokloritit (lahjendus 1:30). Loomakliinikust või veterinaarapteegist saab Virkoni lahust, millega tuleb üle käia kõik pinnad, põrandad, mänguasjad, pesu jne. Et viirus hävineks, on sel vaja antud lahusega vähemalt 10 minutilist kontakti. Aurupesu on samuti efektiivne.
Kõige olulisem võitluses parvoga on kõigi koerte (ka täiskasvanute) regulaarne vaktsineerimine. Täiskasvanud koer küll enamasti ei haigestu, kuid võib viirust levitada. Kutsikate puhul on oluline, et nende immuniseerimist ei lõpetataks liiga vara. Emalt saadud antikehad takistavad korraliku immuunsuse teket. Kutsikas peaks viimase kordusvaktsiini saamiseks olema vähemalt 16 nädalane (ca 3, 5 kuune). Kõiki kutsikaid peab vaktsineerima vähemalt 2 korda.
