Häiriv tõde: labradoodle’ i koeratõu aretanud mees kahetseb oma tegu
Ligi kümmekond aastat tagasi võitis oma nunnude lokikeste ja imearmsate silmadega labradoodle paljude ameeriklaste südame. Labradoodle'i tõu aretus sai alguse Austraalias 1970ndatel aastatel, kui omavahel ristati labradori retriiver ja puudel. Hiljem on aga aretustööle aluse pannud mees öelnud, et kahetseb oma tegu.
Wally Conron sõnas 2014. aastal, et labradoodle aretus avas justkui Pandora laeka, sest äkitselt nägid kõik selles tõus potentsiaalset rahaallikat. Mehe sõnul aretavad nii paljud inimesed tõuge just raha pärast. Tegelikult on vastutustundlik aretustöö kõike muud kui rahaliselt kasumlik ettevõtmine ja see ei ole aspekt, millele koera aretades mõelda. Võiks öelda, et tegelikult on eetiline koerte kasvatamine ja äri lausa vasturääkivad mõisted.
Conroni esialgne soov oli teha head. Mehe poole pöördus paarike, kes uuris, kas on olemas või on võimalik aretada koera, kes ühtaegu sobiks pimedale naisele juhtkoeraks, kuid kellega saaks ühe katuse all elada ka koerte vastu allergiline mees.
Kui jutt sellest imekoerakesest levis, soovisid äkki palju inimesed endale just labradoodle’it, on ju see koer nii armsa välimusega. Tegelikult ei ole labradoodle FCI poolt tunnustatud ametlik koeratõug ja peamine mure nende koertega on see, et nad ei tule alati samamoodi välja. On isendeid, kel on väga halb iseloom, teised ei sobi allergikutele, kolmandatel on muud käitumisprobleemid või on tervis kehv jne. Tegemist on niivõrd uue tõuga, et kunagi ei ole teada, mis loom sealt päriselt kasvab, milline on tema tervis ja millised on tema murekohad.
Viimase kahekümne aasta jooksul on see tõug muutunud järjest populaarsemaks. Raamatu “Designer Dogs: An Exposé Inside the Criminal Underworld of Crossbreeding” autor Madeline Bernstein aga sõnab, et mitu tuhat dollarit maksvate labradoodle’ite tegelik hind peitub aga mujal.
Kuna nii palju inimesi soovib endale labradoodle’i kutsikat, siis on asunud usinasti tööle nii-öelda kutsikavabrikud, kes ei tea mitte midagi aretustööst, vaid paaritavad raha saamise eesmärgil ka pesakonna kõige nõrgemaid liikmeid. Selle tulemusel sünnib igasuguste füüsiliste ja vaimsete puuetega kutsikaid, ühe tervis hullem kui teisel. On emaseid, kes poegimise käigus ka surevad, sest nende organism on nii nõrk.
Just sellistel põhjustel julgustab Madeline Bernstein inimesi võtma endale koeri varjupaigast, pakkudes kodu hüljatud loomale või, kui on soov võtta tõukoer, siis kindlasti usaldusväärsest kennelist. Usaldusväärne kasvataja kutsub sind kindlasti endale külla, on avatud suhtlemisele ja näitab meeleldi oma koeri ja tingimusi, kus nad kasvavad. Usaldusväärse kasvataja jaoks on koerad kui pereliikmed. Ta tahab uusi kutsikaomanikke tundma õppida ja ei müü oma koeri läbi interneti või ei saa kokku suvalisel parkimisplatsil.
Allikas: nypost.com
