Tiina Toomet: marutaudi tagajärjel sureb keegi iga 10 minuti järel

BBC teatas möödunud nädalal maruataudi surnud Briti kodanikust. Ta olevat saanud Marokos puhkusel viibides kassi käest hammustada. Tervishoiuametnikud hoiatavad, et peaks hoiduma kontaktist loomadega marutaudiohtlikes maades. Vaata kaardilt!

Aastatel 2000-2017 on 5 britti saanud nakkuse välismaal viibides. Õigeaegse vaktsineerimisega õnnestub haigestumine ära hoida. Kui haigustunnused on juba välja kujunenud, siis ravi ei ole ja inimene sureb.

Maailma Tervishoiu Organisatsiooni (WHO) andmetel esineb seda haigust rohkem kui 150-s riigis ja on kümnete tuhandete surmajuhtumite põhjustajaks. Aastaks 2030 soovitakse viia surmajuhtumite arv nulli. Aga praegu sureb endiselt keegi iga 10 minuti järel. Need on enamasti lapsed Aasias ja Aafrikas. Marutaud on kõige halvema prognoosiga haigus. Tõenäosus, et haigestumine lõpeb surmaga on 99,9%. 59 000 inimest aastas on täiesti arulage arv, kui mõelda, et haigus on tegelikult 100% välditav.
Nakatumised toimuvad tavaliselt koerte kaudu. Seetõttu on laste kõrval ohvriteks ka koerad. 20 miljonit koera hukatakse igal aastal marutaudi ohu tõttu. Kusjuures hukkamise meetodid on sageli väga ebainimlikud. Ja kasu sellest pole, sest uued koerad tekivad kiiresti asemele ja kuna neid ei vaktsineerita, ootab neid sama saatus. Globaalne Marutaudi kontrollimise Allians (Global Alliance for Rabies Control) sooviks, et oleks võimalik kõik koerad vaktsineerida. Nii nad ei kujutaks enam endast ohtu inimesele. Jagatakse ka õpetusi, kuidas vältida koerahammustusi ja mida siis ette võtta, kui koer on juba rünnanud.

Marutaud on viirushaigus, mis kandub edasi haige looma või inimese süljega (harvemini närvikoe osistega). Enamasti satub organismi hammustus- või kriipimishaava kaudu, aga võib läbida ka limaskesti. Kahjustab närvisüsteemi ja lõppeb alati surmaga. Peale haigustunnuste ilmnemist ei saa marutaudi enam ravida. Küll aga saab haigestumist ära hoida, kui nakatunu saab piisavalt kiiresti vaktsineeritud. Marutaudi peteaeg on väga varieeruv -enamasti 1- 3 kuud, aga võib-olla ka kuni mõni aasta.

Haigust levitavad peale koerte ka kassid, kährikud, rebased, hundid, pesukarud, skunksid, nahkhiired, koiotid, samuti kõikvõimalikud väikenärilised. Kuid 90% juhtudest, kui haigestub inimene, on nakkus saadud koeralt. Loom võib olla nakkusohtlik juba siis, kui puuduvad igasugused kliinilised tunnused. Seetõttu võib marutaudiohtlikus piirkonnas olla igasugune loom ohtlik. Sellises kohas tuleks loomadest eemale hoiduda ja olla eriti ettevaatlik nahkhiirtega, et nad ei pääseks hoonetesse. Lemmikloomad tuleb vaktsineerida. Inimesi vaktsineeritakse profülaktiliselt ainult äärmise ohu korral (näiteks veterinaartöötajad marutaudiohtlikes maades).
Aastal 2005 sai Jeanna Giese`st esimene inimene, kes peale marutaudi kliinika ilmnemist ellu jäi. Tema peal katsetati kunstlikku koomasse viimist seniks, kuni organism võitles viirusega (nn Milwaukee Protokoll), kuid see ei ole osutunud tõhusaks meetodiks patsientide ravimisel.

Eesti on 2013. aasta aprillist ametlikult marutaudivaba riik. Ennetuseks hakati Eestis koduloomi vaktsineerima juba 1953. aastal, sest 1946–1955 suri siin marutõppe 33 inimest. Kasside ja koerte vaktsineerimine oli kohustuslik juba nõukogude ajal ning on nüüdki. Praegu tuleb seda teha iga 2 aasta tagant.

Tänu metsloomade vaktsineerimise programmile aastast 2005, on Eestis marutaud likvideeritud. Hiljem on esinenud vaid üksikuid marutaudi juhtusid ida- ja lõunapiiril. Vähemalt esialgu on sellele üliohtlikule, nii inimeste kui ka loomade puhul surmaga lõppevale haigusele piir pandud.

Marutaudi ladinakeelne nimi rabies tuleb sõnast rabhas, mis pärineb 3000 aasta tagant sanskriti keelest ja tähendab „vägivaldne olema”. Kreeka sõna lyssa pärineb tüvest lys, mis samuti tähendab „vägivaldne”. Arvatakse, et haigus on sama vana kui inimkond. Esimene marutaudi kui haiguse kirjeldus pärineb 23. saj eKr Babülooniast. Juba antiikajal teati marutaudi ning saadi aru sellestki, et loomade – eeskätt koerte – ja inimeste haigestumise vahel on seos, kuid täpselt kirjeldas haigust ja sellesse nakatumist itaalia õpetlane Girolamo Fracastoro alles 1530. aastal.
Marutõbistelt loomadelt pureda saanud inimesed tapsid end sageli ise või tapsid neid teised nakatumishirmus. Sellises hirmu õhkkonnas alustas Louis Pasteur 1880. aastal teadustööd marutaudi kohta ja juba 1884. aastal sai ta demonstreerida, kuidas toimib vaktsiin koertel. 1885. a toodi tema laborisse ränkade hammustushaavadega üheksa-aastane poiss Joseph Meister. Kuna teda purenud loom oli marutaudis, ei olnud vaesel lapsel pääsemislootust ja Pasteur otsustas riskida. Ta süstis patsiendile 13 päeva järjest marutõbise küüliku ajust valmistatud ekstrakti ja päästis poisi elu. Vaktsineerimisele oli alus pandud ja 1888. aastal avas uksed kuulus Pasteuri instituut.