Värvikas KIISUBLOGI | Diivanilugu pani kass Ada hingepõhjani omaniku peale solvuma

Kiisublogi staarist ei ole me enam ammu kirjutanud, kuid Adal läheb väga hästi. Detsember on Ada jaoks tähtis kuu. Sel kuul on jõulud ja aastavahetus, kuid sinna mahub ära ka Ada sünnipäev. Terve detsembri vältel kõnnib Ada saba püsti mööda tuba ringi ning tunneb end kui kuningakass.

Ta patseerib Tartu tänavatel ja keerab omanikule igasugu tempe kokku. Olgugi, et detsembrikuus saab Ada juba viieaastaseks on ta üks igavene krutskeid täis sell, iseloomuga kass, igav temaga juba ei hakka.

Hiljaaegu juhtus Adal tegelikult üks suur õnnetus, tema jaoks oli see kindlasti paras üleelamine. Ada kaotas oma lemmikdiivani. See oli tõeline tragöödia, sest Ada diivan viidi taaskasutusse ja Ada käest ei küsinud mitte keegi luba. Oi, Ada oli pahane! See oli talle tuttav koht, talle kõige kallim mööbliese. Tal oli seal oma nurk, oma padi, oma käetugi, kuhu hellalt pead toetada, aga nüüd - kõik on kadunud, seda lihtsalt enam ei ole!

Ühel päeval tungisid Ada korterisse kaks suurt ja võõrast meest ja viisid tema diivani ära. Ada vaatas jahmunult pealt ja ei osanud selle peale enam midagi kosta. Ilmselgelt oli ta suures šokis. Ka järgmised kaks nädalat olid Ada jaoks rasked. Diivanit ei olnud ja tal ei olnud mitte kusagil magada. Suurest ahastusest magas ta köögilaua peal ja silmitses kurjal pilgul oma omanikku.

Lõpuks toodi korterisse uus diivan, mis oli kummalisest materjalist ja täis võõraid lõhnu. Adale see ei meeldinud, esimesed kaks nädalat käis ta sellest kummalisest "koletisest" suure kaarega mööda. Hoolimata sellest, et Eda pani diivanile Ada-lõhnalise padja ja sättis nurgakese kassile kenasti sisse, vaatas Ada kogu seda janti vaid suure põlastusega pealt. Temalt luba küsimata oli vana diivan uue vastu välja vahetatud. Loomadele teatavasti meeldivad ju just need vanad, kulunud ja tuttavad asjad kõige rohkem, see, milline see välja näeb, ei huvita neid üldse.

Adal võttis tervelt kuu, enne, kui ta oma käpa sinna tõstis. Kui akna pealt oli vaja linde ära ajada, siis tuli diivanilt küll kiiresti üle joosta, aga millekski enamaks see ei kõlvanud. Terve selle aja lootis Ada, et ehk saabub ka päev, kui need kaks meest toovad vana diivani tagasi, kuid seda ei juhtunud ja Ada oli hingepõhjani solvunud.

Lõpuks ei jäänud tal enam muud üle, kui tuli seda uut mööblieset proovida. Ta surus oma uhkuse alla ja proovis seal peal magada. Igaks juhuks tegi ta seda vargsi, et Eda jumala pärast seda ei näeks. Kui perenaine tuppa tuli, lendas Ada sealt suure kaarega alla. Ise hüppas. Ju ta lootis, et kui perenaine ei näe, et ta sinna vaikselt magama sätib, siis äkki tuuakse see vana diivan ikkagi tagasi.

No seda ei juhtunud. Ei aidanud mitte ükski asi ja lõpuks ei jäänud Adal enam muud üle, kui uuel diivanil end sisse seada. Seda ta ei saanud endale lubada, et loobub nüüd oma diivanikohast sootuks.