Sandy ja Zoey pühadeaeg ja aastavahetus: ajab ikka närvi küll see järjepidev paugutamine
Jõulupühad on selleks korraks jälle möödas, kuid aastavahetus veel ees. Kuidas teie peres pühi tähistati ja millised on aastavahetuse plaanid? Paugukartus on paljudele loomaomanikele tuttav probleem, iga päev kostab neid aina enam. See teema ei ole ka meile võõras. Kuidas sinu loomad sellega hakkama saavad?
Pühade aegu tekkis mõte, et võiks ühe uue blogipostituse kokku panna. Tegelikult juba ammu enne pühi, kuid nende jõulude ümber on ju alati väga palju sahmimist, vahest liigagi palju. Head mõtted sünnivad mul ikka Paldiskis käies ja kui tuleb tunne, et tahaks käpaliste kohta jälle midagi pajatada, siis tuleb Paldiskisse sõita, mõtteid veeretada ja seejärel kohvikus maha istuda ning kõik kirja panna.
Jõulud on selleks korraks möödas, kuid õues on ikka pime, kõle ja parajalt külm. Pimeduses ma pikalt jalutama ei kipu, eriti praegu, kui õhtuti pidevalt paugutatakse. Ma võin vanduda, et iga kord, kui ma pimedas oma jala õue tõstan, kõlab esimeste minutite jooksul vähemalt üks pauk. See ajab lõpuks ikka närvi küll. Esiteks sellepärast, et milleks neid üldse vaja on ja teiseks ikka seetõttu, et ka Sandy on üks neist, kes pauke kardab. Nii lähevad ka õhtused jalutuskäigud nässu. Mõnusast jalutuskäigust saab hoopis pidev töö koera emotsioonide ja hirmuga, et ta peale järjekordset pauku sellest seisundist taas välja tõsta. Kõnnime sada meetrit edasi, kostab järgmine pauk ja nii hakkab kogu see jant jälle otsast peale. Sellises tempos ei jõua just väga kaugele ja lõpuks ei naudi seda jalutuskäiku ei koerad ega mina. See on üks põhjustest, miks ma päevasel ajal jalutada proovin.
Teine põhjus, mida olen ka eelnevates postitustes maininud, on see, et proovin ikka looduse rütmis elada, teha seda nii palju, kui vähegi võimalik. Kohe, kui õues hakkab hämarduma ja hämarusesest saab pimedus, tekib tunne, et tuleb oma päevatoimetustega tuppa kolida. Olen püüdnud seljatada selle perioodi, mil päev läbi ringi tõmblemine oli igapäevane. Hoolimata sellest, kas oli suvi või talv, alustasin päevatoimetustega juba varahommikul ja lõpetasin alles pisut enne keskööd. Tihtilugu jõudsin koertega koju alles siis, kui oli aeg juba magama minna. Niiviisi suutsin mitmeid aastaid rassida, enne kui kopa ikka täiesti ette viskas. Nüüd proovin teisiti. Proovin rohkem looduse rütmis tegutseda, nii palju kui võimalik, päeval õues olla ja ringi toimetada ning pimeduse saabudes koertele toas tegevust leida.
Ka möödunud pühad veetsime looduses. Kuna ilmad olid lausa suurepärased, siis tegime vahetult enne jõulupühi Viljandimaal Zoeyga pikema matka ja nautisime seda vaikust ja rahu, mida loodus pakub. Jõulupühad kulgesid sel aastal rahulikult ja tagasihoidlikult. Panime rõhku õues viibimisele ja niisama kulgemisele.
Aastate jooksul on välja kujunenud ka mõned jõulutraditsioonid. Kuna minul on 24. detsembril sünnipäev, siis hommik algab meie peres tavaliselt ühe uhkema hommikusöögiga. Suure osa päevast veedan ma koertega looduses, et nad õhtuks ära väsitada. Ka endale mõjub see jalutuskäik hästi, siis on pidulaua taga hoopis parem istuda. Seekord tegime matka asemel hoopis jalutuskäigu ja agilitytrenni, mis möödus tõelises jõulumeeleolus, sest pool meie treeninghallist oli valge ja raadiost tuli vaid jõulumuusikat.
Õhtul sööme alati head-paremat ja jagame jõulukingitusi. Koertele tavapärasemast palju uhkemat sööki ma ei korralda. Muidugi tahaks seda teha, ikkagi jõulud ju, aga tegelikult on see pigem ikka inimese rõõm, koerale tehakse sellega tihtilugu hoopis karuteene. Koera organism ei ole jõulusöögiga harjunud ja teistsugune söök võib esile kutsuda seedehäireid. Seda ei ole kellelegi vaja. Sandy ja Zoey olid looduses veedetud päeva üle õnnelikud ja väsinud, neile oli kuuse all pisikene maiuspala ja sellest tegelikult piisaski. Ei midagi ülemäära uhket, ikka mõistuse piires. Koerad on õnnelikud ikka siis, kui nad saavad lihtsalt oma pere keskel olla. Seda tasub ka iseendale aeg-ajalt meelde tuletada, sest see suur ostu-ja kingihullus, mis enne jõule võimust võtab, läheb aasta-aastalt aina hullemaks. Tegelikult on ju olulised hoopis inimesed, kes meie ümber on, nii et ma loodan, et ka Sina leidsid aega, et olla koos lähedastega ja viia ka oma neljajalgne sõber loodust nautima :).
Nüüd on pühad läbi ja 2018. aasta hakkab lõppema. Kuidagi tuleb see aastavahetus veel üle elada. 31. detsembri hommikul pakin ma tavaliselt asjad kokku ja teen päeval ühe pikema matka, et koerad õhtul rahulikumad oleksid. Seda olen ma alati teinud, kuid sellest hoolimata ei taha ma neid õhtul linnakorteris hoida. Kui mul on võimalus siit ära sõita, siis ma ka teen seda. Seekord lähme aastavahetuseks kindlasti kuhugi metsa kuuse alla. Metsas on loomadel turvalisem olla, see on nende jaoks loomulik keskkond. Võib-olla istume mõnes RMK lõkkekohas, grillime verivorsti ja joome glögi.
Kas sinu koerad kardavad ka ilutulestikku? Millised on sinu plaanid?
Kui koer kardab pauke, küsi loomakliinikust rahustit. Koera, kes päris surmahirmu ei koge, aitavad näiteks Calmex'i rahustavad tabletid. Hea abivahend on ka Adaptil, mis sisaldab koera rahustavat feromooni. Seda on saadaval nii difuuserina, spreina kui ka kaelarihma kujul. Meil on kodus difuuser. Kui koer kardab pauke, pea loomaarstiga nõu, et leida looma jaoks parim võimalik variant. On erinevaid vahendeid, mis olukorda leevendavad, kuid kui koer kogeb surmahirmu, kirjutab loomaarst välja hoopis tugevamad rahustid. Peamine on see, et ära jäta oma lemmiklooma üksi ja kui vähegi võimalik, siis vii ta siit linnakärast kaugemale. Kindlasti ära mine temaga koos ilutulestikku vaatama, isegi mitte siis, kui sulle tundub, et ta seda ei karda.
Mõnusat vana aasta lõppu! Hoidke oma loomi ja katsume selle üle elada!
