KIISUBLOGI | Kass Ada jõulumuinasjutt: temaga juhtus tõeline jõuluime
Tartus elab kass nimega Ada. Ada ei ole teps mitte tavaline kass. Lisaks tõeliselt kuninglikule välimusele elab see, Pesaleidja abiga päästetud preili vägagi värvikat elu. Tal on rõõm olla kassiks Edale, kes kajastab oma lemmiku tegemisi humoorikas blogis. Kas Eda sai Ada või vastupidi, seda ei tea keegi, aga need kaks on teineteise jaoks justkui loodud. Ada on veetis oma kodus juba neljandad jõulud.
Jõulud on selleks korraks möödas ja ka kass Ada ootab huviga peatselt algavat uut aastat, kuid enne veel, kui saab uusaastalubaduste peale mõtlema hakata, võiks hetkeks möödunud jõuludele tagasi vaadata. Need olid juba neljandad jõulud, mis Ada oma Tartu korteris veetis. Tal käisid ka päkapikud külas ja kinke oli igasuguseid, üks uhkem kui teine.
Tegelikult ei ole tema elu alati niivõrd roosiline olnud. Tal on lihtsalt väga vedanud, sest lapsepõlves juhtus ka temaga üks tõeline jõuluime. Kord oli tal oma pärispere ehk kassipere. Tal oli ema, vend ja kodu, kus üheskoos elati. Nad armastasid üksteist väga ja tegid kõike koos, kuid kui Ada ja tema vennaraas pisut vanemaks said, visati nad tänavale. Inimesel polnud sooja ega külma sellest, mis kahest pisipõnnist edasi saab ja nii leidsid Ada ja tema vennaraas end ühel külmal talvepäeval otse lumehangest. Seda, mis neist edasi saab, ei teadnud nad kumbki. Ja see kõik juhtus pisikeses Viljandis.
Kassipojad jooksid koos ringi, nutsid oma ema järele ja igatsesid koju, kuid keegi ei tundnud neist puudust. Niiviisi hulkusid nad mitu päeva ja ööd, proovides sooja saada ja midagigi hamba alla leida. Ühel päeval ristusid nende teed ühe inimesega, kellele nad sõna otseses mõttes sülle jooksid. Meel must ja kõht tühi näugusid nad kõva häälega ja lootsid seeläbi inimese tähelepanu saada. "Ehk see inimene ometi aitab meid," mõtlesid pisipõnnid. Ja aitaski. Ta võttis kiisupojad sülle ja viis nad sooja. Nii jõudsidki need kaks kassipoega hea õnne läbi koduta loomade varjupaika. Seal külvati nad armastusega üle, jagati paisid ja pakuti süüa. Kõik see juhtus Ada ja tema vennaga viis aastat tagasi, täpselt enne jõulupühi. See oli Ada jõuluime, sest kes teab, mis oleks temast saanud siis, kui nende teed ei oleks selle inimesega tol päeval ristunud.
Nüüd elab Ada Tartus ja tema perenaiseks on Eda. Kord tänavaelu elanud kassike on kasvanud suureks ja uhkeks kuningakassiks. Möödunud jõulupühad olid tema jaoks juba neljandad, mis ta soojas ja hubases korteris veeta sai. Ta on õnnelik kass! Detsembrikuus käisid Adal ka päkapikud külas. Ühel päeval olid nad eriti kaugelt tulnud, lausa Saksamaalt vantsisid kohale, näpus eriti magus välismaine kassimaius. See oli kõva sõna, ikka eksootiline kraam, siin maal sellist ei tunta.
Päkapikud olla rääkinud, et seda kassimaiust ei tohi korraga ära süüa ja Ada sööb seda nüüd iga päev ainult natukene. Eda räägib, et kass juba teab, kui on maiustuse saamise aeg, siis käitub ta eriti hästi ja laseb ka oma hambad puhtaks pesta. Päkapikud ju ütlesid Adale, et tuleb tubli olla ja peremehe sõna kuulata, muidu vaat et viivad veel selle eksootilise maiuspala Saksamaale tagasi, kunagi ju ei tea!
Sügisel oli veterinaar öelnud, et Ada hammaste seisukord ei ole kiita ja et need terved püsiks, tuleb neid tuleb igapäevaselt hooldada. Selle protseduuriga hakkab Ada vaikselt juba ära harjuma. Hambapasta on maitsev ja tühja ka sellest harjast. Kui peale hambapesu päkapikkude toodud maiustust saab, ei tee Ada suus edasi-tagasi sõudvast hambaharjast ka välja.
Nüüd on aastavahetus ukse ees. Õnneks on Ada nii palju julge ja isepäine loom, et ilutulestik teda ei kõiguta. Ta vaatab seda akna pealt ja juurdleb ilmselt selle üle, kuidas need valgussähvatused ühel aastal ikkagi ka kinni püüda!
Head vana aasta lõppu Adale ja kõigile kassisõpradele!
