Järva vallavanem: kui keegi võtab käpalise tööle kaasa, on elevust ja rõõmu kõikjal

Järva vallavalitsuse teeninduskeskustes ja -punktis käib inimestega tööl kaasas nii palju neljakäpalisi, et pea iga päev tervitab kolleege ning külalisi vähemalt mõni liputav saba ja sõbralikult limpsav keel.

Nendel hommikutel, kui Järva vallavalitsuse avalike suhete peaspetsialist Maarja Kauge oma koerale, üheksakuusele amstafipoisile Chemerile juba kodus tööleminekust rääkima hakkab, saab koer sellest kohe aru ja on erakordselt elevil. Järva-Jaani teeninduskeskuse välisukse juurde jõudes tammub Chemer kannatamatult ühelt käpalt teisele, kuni Maarja ukse lahti teeb ja neljajalgne sõber oma kolleege tervitama tõttab. Kõigepealt jookseb ta vallasekretäri ja tema abi juurde, siis kihutab Maarjast taas mööda, suunaga järgmisesse tuppa ja järgmisesse, siis teisele korrusele – kuni kõik kolleegid on tervitatud ning saab rahulikult Maarja kabinetti tulla, et tööpäevaga alustada.

„Chemeri jaoks on tööl kaasas käimine meeldiv puhkus treeningule ja kodule. Kodus on tal nn õde, kes on kass, ja siis on rahu majas, kui õde lähedal pole: saab rahulikult olla ja terve päeva lihtsalt magada ning silmanurgast piiludes on alati inimene silmapiiril. Teisalt on vallavalitsuses kohatud küll ja veel uute ning ka juba tuttavate inimeste tähelepanu, mida ta vägagi tahab ja lausa nõuab,” loeb Maarja oma sõbra soove juba silmist. Chemer käib ka teistes teeninduskeskustes Maarjaga kaasas ning toob rõõmu mujalegi.

Kaks kassi ja palju koeri

Tööl kaasas käivaid koeri jagub Järva vallavalitsusse veel. Lisaks kõige tihedamini kaasas käivale ameerika Staffordshire’i terjerile Chemerile kohtab Järva-Jaani teeninduskeskuses aeg-ajalt segaverelisi vendasid Nobelit ja Riksi, kes tuhnivad ninapidi paragraafides ja õigusaktides koos enda omaniku ehk Järva valla sekretäri Karin Tenisson-Aleviga. Ambla teeninduspunktis on tööpäevadel juba tavaliseks muutunud jaapani akitade Daruma ja Maji kohalolu, kes alustasid omavalitsustööd juba Ambla valla ajal. Praegu aitavad need kaks akitat edendada Järva valla kultuurielu koos kultuuritööspetsialist Triin Väinaga – ja mitte ainult teeninduspunktis, vaid ka mujal ringi liikudes.

Koeru teeninduskeskuses tervitab kolleege ja külalisi abivallavanema Toomas Tammiku segavereline Ruben, kes on hetkeks küll pelglik, kuid siiski südamlik ja oma peremehele täielikult truu – sammugi maha ei jää. Imavere teeninduskeskuses on valla keskkonna peaspetsilisti Triin Tõnissoniga tööl kaasas sotsialiseerumas ja ametnike tööpingeid maandamas haski nimega Stich. Aeg-ajalt on Triinul õnnestunud kaasata koostöös Terra Antyda kenneli kasvatajaga tööle pisike kuldne retriiver Tommi või mõni teine kenneli neljakäpaline. Kuna keskkonna peaspetsialisti töö on liikuv, on kuldsed mõmmikud kaasas käinud ja aidanud keskkonna üle valvet pidada nii Koeru kui ka Järva-Jaani teeninduskeskustes. Sellise koerteväe kõrval käivad vahel tööl kaasas ka kaks kassi, ent oma tagasihoidlikuma loomu tõttu siiski oluliselt harvem.

„Kõik koerad koos tööl kaasas ei viibi – lepime enne alati kokku, kes järgmisel päeval oma koera kaasa võtab. Nimelt ei oska me arvata, kuidas koerte koosolemine ühes kontoris lõppeda võib ja kuna töö vajab siiski tegemist, ei ole meil mahti terve päeva vältel koertega tegeleda ning neid vajadusel lahutada,” selgitab Maarja ja lisab, et näiteks jaapani akitad on hoopiski nn inimeste loomad, kes teiste koerte seltskonda kohe päris kindlasti ei naudiks. Samuti on ameerika Staffordshire’i terjer teiste loomade jaoks võrdlemisi domineeriv koer.

Paindlik vallavanem ja rõõmsad töötajad

Pea kõik Järva vallavalitsuse töötajad leiavad, et nende neljakäpalised kolleegid on tõelised rõõmutoojad ja praeguseni pole keegi end koertest eemale hoidnud. Pigem ollakse tänulikud, et vallavalitsuse reeglid koerte tööle kaasa võtmist lubavad ja võimaldavad. Vallasekretär Karin tõuseb aeg-ajalt oma laua tagant püsti, et end sirutada ja Chemeri kohaloleku korral tema juurde tulla. „Karin tuleb Chemeri juurde, silitab ja masseerib koera selga. Amstafipoiss on kui stressipall, kes tunneb ainult rõõmu, kui teda silitatakse ning muditakse,” kirjeldab Maarja ja lisab, et paljud kolleegid saavad sedasi vahepeal töömõtetest hetkeks priiks, vaadates koera muretuid ja siiraid silmi, et sukelduda siis uue hooga oma töistesse tegemistesse tagasi.

Järva vallavanem Rait Pihelgase arvates ei ole neljakäpalised tööl mitte mingisugune probleem, kui kõik osalised on kaitstud ja loom teab, kes on tema peremees ning kuuletub talle. „Kui keegi võtab käpalise tööle kaasa, on ikka elevust ja rõõmu kõikjal ning kõigile, kes loomaga kokku puutuvad,” ütleb ta ja lisab: „Minu jaoks on oluline, et inimene oleks oma töökohal õnnelik ja kui käpaline aitab õnnele kaasa, aitab see ka töötulemustele positiivselt kaasa.”

Õnneliku lõpuga kohtumised

4–5-aastast või vanemat koera, kes pole kunagi varem tööl kaasas käinud, soovitaks Maarja enne aegamisi uue kogemusega harjutama hakata, et koer ei langeks pikast tööpäevast ja pideva inimeste tähelepanu all olekust stressi: ei oleks kurb, ei võõrastaks ega hauguks inimeste peale. Kõige parem on võtta neljakäpaline tööle kaasa juba alates kutsikaeast ja harjutada ta igas seltskonnas hästi hakkama saama. Samuti ei ole mõeldav lasta koeri võõras keskkonnas ja uues olukorras kohe kokku,” soovitab Maarja ning lisab, et võib-olla ei ole kolleegide jaoks ka kõige mugavam kui kaasa võtta näiteks varaan või madu, sest sellised loomad tekitavad inimestes tavaliselt hirmu.

Järva vallavalitsuses on koeraomanikel tavaks oma kolleegidelt ja külaliselt alati enne küsida, kas tohib oma koera lähedale lasta. Kui inimene kardab koeri, tal on allergia või mõni muu põhjus, miks ta koeraga kokkupuudet ei soovi, jääb koer eemale.

„Chemer on küll väga sõbralik ja ei haugu võõraste peale, ent näeb välja võrdlemisi hirmuäratav – tema suur pea ja jässakapoolsem lihastes keha tingivad selle. Samuti on Chemeri tõu kohta palju negatiivseid müüte liikumas, kuid olen palunud inimestel tulla vaadata, paitada ja olla ise müüdimurdjad. Vahel juhtub, et kui mu kabineti uks esimese hooga lahti tehakse ja mu amstaff diivani peal lösutab ja pea tõstab, tõmmatakse uks tagasi koomale ning küsitakse ukse vahelt tasakesi, et ega ta kuri ole. Chemer lubab kõik aga rõõmsalt sisse, kuhjab nad oma musidega üle ja mängib nendega, istub neile võimalikult lähedale, lubab teha pai ning tegelikult ükskõik mida veel!” kirjeldab Maarja alati õnneliku lõpuga kohtumisi.