Loomaarst juhib tähelepanu: kevade tuleku ja niiskete ilmadega ohustab põiepõletik ka lemmikloomi
Koerte põiepõletikul võivad olla erinevad tekkepõhjused. Kõige sagedasem on põletik tekkinud bakteriaalse infektsiooni tagajärjel. Sellisel juhul on bakter sattunud põide kas väliskeskkonnast kuseteede kaudu või jõudnud sinna organismist vere ja siis neerude kaudu, samuti võib bakter liikuda põide ka teistest organitest nagu eesnääre isastel koertel ja tupp emastel koertel. Lisaks võivad mõned teatud haigused nagu diabeet, hüperadrenokortitsism või pikaaegne hormoonravi soodustada põiepõletiku tekkimist.
Samuti võib põletik tekkida ka põiekivide, kasvajate, polüüpide ja anatoomilise iseärasuse tõttu, mis ärritavad põieseina ja muudavad selle infektsioonile vastuvõtlikumaks.
Kuidas põiepõletikku ära tunda?
Kõige esimene asi, mida omanik enamasti märkab on see, et koer küsib väga tihti õue, pissimine võtab kauem aega ja tundub ebamugav. Samuti võib koer ka pissida ebaharilikesse kohtadesse ja isegi tuppa või esineb uriinipidamatust. Veel võib uriini sees märgata verd. Põiepõletikku põdevad koerad võivad olla ka rahutud, võib esineda loidust, oksendamist, isutust, kaalukadu, kõhu või seljavalu, rohkem joomist ja tihenenud kusiti lakkumist.
Kui sinu koeral esineb selliseid sümptomeid tuleks kindlasti pöörduda loomaarsti poole. Ja kuna tegemist on väga ebamugava ja valusa haigusega, siis oodata ei tasu. Loomaarst määrab vastavalt tekkepõhjusest ka ravi. Alati on vaja uriiniproovi, mis täpsemaks diagnoosiks peab olema võetud otse põiest. Seda tehakse kliinikus ultraheli kontrolli all ja enamik loomi selleks rahustust ei vaja. Kui otse põiest võetud proovis on baktereid ja põletikurakke, saadetakse see laboratooriumi bakteriliigi kindlakstegemiseks ning sobiva antibiootikumi määramiseks. Huupi antibiootikumide andmine võib viia tõsisemate nn superinfektsioonide tekke ning kroonilise põiepõletikuni.
Põiepõletik võib kulgeda ka steriilselt (ilma bakterite osavõtuta) ja olla põhjustatud näiteks hoopis kusekividest või kristallidest uriinis. Kristalle leitakse uriiniproovi mikroskopeerimisel ning suuremaid kive röntgen- või ultraheliuuringul. Siin on raviks sõltuvalt kivide liigist suukaudsed ravimid, toidu vahetamine aga ka kirurgiline sekkumine. Spetsiaalsel dieedil võib olla suurem tähtsus kui alguses tundub, eriti vajalik on õige toit põiekivide ja kristallide puhul. Õige toit suurendab koeral vee tarbimist, muudab uriini pH-d ja lahustab kive ja kristalle.
Väga oluline on see, et loom saab ravimeid arsti ettekirjutuse järgi ravikuuri lõpuni. Siis võetakse uus uuriiniproov, mille põhjal saab hinnata, kas ravi oli edukas ja kas võib selle lõpetada. Bakteriaalsete põiepõletike kordumise põhjuseks on enamasti liiga lühikesed ravikuurid ja ebasobiv antibiootikum. Nõnda aga soodustame vastupidavate bakterite teket, mille vastu ei aita lõpuks enam üksi ravim.
Mida saab kodus teha lisaks loomaarsti poolt määratud ravile, et põiepõletikku leevendada?
Kindlasti tuleks jälgida, et koer saaks piisavalt vett. Soovitatav on luua lisavõimalusi, et koer saaks rohkem juua, nt panna üks lisa veekauss. Kui loomaarst ei ole määranud, siis võiks lisaks ravimitele anda ka põie seina toetavaid toidulisandeid, mis on käsimüügis loomakliinikutes saadaval. Koerale tuleb anda ka võimalus käia tihedamini pissil ja jälgida, et ta saaks kuivas ja soojas kohas paraneda.
Põiepõletiku ravita jätmisel võivad olla tõsised tagajärjed. Põletik võib liikuda neerudesse ja põhjustada eluohtliku infektsiooni. Põiekivid võivad osaliselt või täielikult blokeerida kuseteed, takistades koera urineerimast, mis omakorda võib viia neerupuudulikkuseni ja põie rebenemiseni ja eluohtliku ureemia tekkimiseni.
