Kahe naise lugu: elu koos küülikuga ajab vahel naerma, aga vahel ikka nutma ka
Munadepühad on jänkude aeg ja Keiti ning Krislin on suured jänesesõbrad, kes mõlemad jagavad oma kodu noore küülikuga. Küülik on imearmas lemmikloom, kuid igaühele ta ei sobi. Munadepühadel emotsiooni ajendil küülikut osta ei tohiks, sest ka see loomake vajab palju hoolt ja armastust.
Keiti Tennosaarel on 10-kuune lemmikloomapoest ostetud küülik Miia ja Krislin Sartakov hoolitseb 7-kuuse Elli eest. See on tema teine küülik. Mõlemad lemmikloomad on mänguhimulised ja aktiivsed seltsilised, kuid omanikud on nõus, et küülikuga on tegelikult rohkem vaeva ja tegemist, kui nad seda esmapilgul arvasid olevat. Küülikud on krutskeid täis lemmikud ja oskuslikud hävitajad, kes suudavad teha 1:0 kõigele, mis nende haardeulatusse satub. "Ükskõik, mis talle ette jääb, seda enam tervena tagasi ei saa," iseloomustab Krislin oma 7-kuust Ellit, "ja üleüldse on nad kodus parajad Duracelli jänesed, kes vahetpidamata mööda tuba ringi tuiskavad ja oma mõttevälgatustega naerma või nutma ajavad."
Miks just küülik?
"Mina olen alati endale lemmiklooma tahtnud, aga kuna mul on kassi- ja koerakarvade vastu allergia, siis kuidagi tuligi idee küülik võtta," meenutab Keiti. Alles siis, kui Miia juba koju tuli, meenus Keitile, et ka hein, mis on küülikute põhitoit, põhjustab talle allergilist reaktsiooni. Esimesed kaks kuud pidi Miia õunapuu lehtedega leppima, kuni Keiti probleemile lahendust otsis. "Heinagraanuleid ei võtnud Miia suu sissegi, aga õnneks leidsin lõpuks heina, millega on Miia rahul ja mis mulle allergiat ei tekita, nüüd saab Miia mõnuga heina krõbistada ja mina igalt poolt selle tükke koristada," naerab Keiti.
Krislin aga unistas küülikust juba väikese tüdrukuna, kuid toona ei olnud tema vanemad sellega nõus. "Õnneks," mõtleb Krislin nüüd, kui ta teab, mida see küüliku eest hoolitsemine tegelikult tähendab. Kaks aastat tagasi aga hakkas Krislinit ammune unistus taas painama, elukaaslane sai ära moositud ning kodutöö võis alata. Poole aasta pikkuse kodutöö tulemusel toodi perre esimene küülik. Lenny oli tema nimi. Kahjuks ei olnud Lennyt kauaks, ta suri õnnetuse tagajärjel. "Unustasin ükspäev kilekoti laua peale ja ta ehmus selle peale nii tohutult, et põgenes ja lõi jala vastu lauda, seda nii halvasti, et murdis oma tagakäpa luu ja me jäime järgmise 24 tunni jooksul temast ilma." Küülikud on tõesti väga hellad loomad.
Elli ei ole loomapoest võetud küülik, kuid Keiti ostis Miia otse poest. "Ega ma ei teadnud, et loomapoest lemmiklooma võtmine on täielik bingoloto, sest iial ei tea, kas saad terve või haige küüliku. Ma ei tea ka seda, millal Miia sündinud on, ainult umbkaudne vanus on teada," tõdeb Keiti.
Kui on soov endale küülik võtta, siis kindlasti mitte loomapoest. "Kui ma oleksin olnud teadlik lemmikloomapoest ostmise ohtudest, oleksin valinud teise variandi," on Keiti veendunud. Miiaga aga vedas, tema on terve ja tubli. "Muidugi on mul hea meel, et päästsin ühe loomakese kitsastest elutingimustest, kuid ega see ei aita, " tõdeb Keiti ja soovitab võtta küülik kas eraisikult või hoopis varjupaigast, kuhu neid aeg-ajalt ikka satub.
Küülik ei ole lihtne lemmikloom
Küülik nõuab omanikult palju tähelepanu, sest õnnelik küülik ei ela puuris. Küülik tahab palju liikuda, ringi joosta ja mängida. Ta vajab lähedust nagu iga teinegi loom ja tahab suhelda. Ka pidev ligipääs heinale ja puhtale joogiveele peab olema tagatud.
Igal küülikul on oma iseloom ja omanikud tõdevad, et on väga vahva jälgida, kuidas see ajapikku välja kujuneb. Küülik on isepäine loom, teda ei saa oma tahtmise järgi sülle võtta, vaid talle tuleb ruumi anda. Küülik tuleb ise lähedust otsima. Keiti sõnul muudab küüliku väntsutamine ja pidev sülle võtmine looma ebakindlaks ja paneb ta oma pererahvast pigem kartma. "Nende puhul tuleb olla kannatlik ja usaldus ajapikku välja teenida," sõnab Keiti ja tõdeb, et tegelikult selline lemmikloom lastele tihtilugu ei sobi. Lapsed ei ole nii kannatlikud ja võivad küülikult kergesti hammustada saada.
Küülikut võttes peab arvestama ka sellega, et jäneslased hävitavad, kraabivad ja närivad palju. "Kõik, mis Elli kaardeulatusse satub, sellega võib põhmõtteliselt hüvasti jätta," nõustub ka Krislin. Ootamatud kulud, nagu näiteks uus tapeet, mööbel või elektrikaabel, peavad olema sisse arvestatud, sest kõik, millele küüliku hammas peale hakkab, see hakseldatakse tükkideks. "Esikukapi peale ei tohi ma samuti midagi jätta, muidu koristab Elli sealt kõik ära, hüppab lihtsalt kapi otsa ja lükkab alla kõik, mis talle ei meeldi - selline on elu ühe küülikuga," tõdeb Krislin, "tuleb lihtsalt teha oma kodu võimalikult küülikukindlaks."
Ka küüliku puur vajab tihedat koristamist ja arvestama peab sellega, et küülikud kakavad palju. Kui küülik ei oska liivakastis käia, jätab ta oma pabulad sinna, kuhu jumal juhatab. Krislin ja Keiti on oma küülikud küll välja õpetanud, kuid nad tunnistavad, et suures mänguhoos võib pabulaid ikkagi padja pealt või padja alt leida.
Küülik on seltsiloom. Teda saab tööpäevaks küll üksinda jätta, kuid see on ka kõik. Kui kass saab ühe nädalavahetuse kenasti üksinda hakkama, siis küülik ei pruugi. "Küüliku seedesüsteem ei tohi olla ilma tööta rohkem kui 12 tundi, kui loom selle aja jooksul süüa ei saa, võib ta hukkuda," tõdeb Keiti, mistõttu on oluline leida oma küülikule hoidja, kui on plaan reisile minna.
Küülik sobib pigem kodusele inimesele, kuid ega reisiminegi küülikuga välistatud ei ole. Keiti sõidab pidevalt Tallinn-Tartu vahet ja Miia käib rõõmsalt kaasas: "Mulle tundub, et ta tunneb ennast koduselt nii minu juures kui ka ema juures Tartus, sest ta teeb seal samasuguseid koerustükke nagu kodus olles, mitte ei poe diivani taha peitu."
Elli jällegi sõidab Saaremaa vahet, aga tõdeb, et ega see loomale meeltmööda ei ole: "Ma näen, et kogu see teekond ja seal viibimine on talle väga stressirohke, siiski ei saa ma teda üksinda koju jätta." Krislinil on plaan Ellile kaaslane võtta. Ta loodab, et see muudab reisimise loomale lihtsamaks.
Kust leida infot?
Kuna küülikute kohta on eestikeelset infot vähe, lõi Keiti möödunud aasta lõpus Facebooki-grupi "küülikusõbrad", kus on nüüdseks pea 300 liiget. "Meil on tekkinud peamised kommenteerijad, kes jagavad infot ja nõu, väga palju on ka armsaid pilte!" sõnab Keiti. Kodulehe tegid Krislin ja Keiti koos, et oleks üks koht, kus oleks kõik vajalik, mida kodujänese kohta teadma peab. Lisainfot kodujäneste kohta leiad veebiaadressilt kodukuulikud.ee.
