Koeraomaniku jahmatav lugu: ootamatu õnnetuse tagajärjel kahanes Villi lootus taas kõndima hakata iga tunniga

Meie lugeja jagab kurba, kuid õpetlikku lugu oma 4-aastasest koerast nimega Villi, kes üle öö tagakäppadest halvatuks jäi. Villit see enam ei aita, kuid ehk aitab see ära hoida mõne teise looma ja loomaomaniku sarnased üleelamised.

Jaanuaris üle öö tagakäppadest halvatuks jäänud 4-aastase kääbuspuudli omanikuna kulus mul üle kolme kuu selleks, et otsustada, kas panna meie lugu kirja või mitte. Villit see enam ei aita ning pettunult ma kellegi teise tööd samuti laita ei soovi, kuid ehk aitab see tulevikus kedagi teist.

Kõik algas 15. jaanuari õhtul, kui me abikaasaga töölt koju jõudsime. Astudes koduuksest sisse, tervitas Villi meid seal ikka samasuguse entusiasmi ja rõõmuga, nagu kõik need neli õnnelikku aastat, mis me siiani olime koos veetnud. Villi keksis meie jalge ümber kergel sammul, nagu tal ikka kombeks oli, kuni ühel hetkel ta niutsatas.

Kõik toimus vaid murdosa sekundi jooksul: Villi niutsatas ja haugatas, ning oli selge, et miski põhjustas talle hetkeks valu. See oli vaid hetkeks, õhtu möödus tavapäraselt ja meie igaõhtusel jalutuskäigul kepsutas Villi samuti rõõmsalt, ikka omal neljal käpal. See jalutuskäik jäi aga tema viimaseks.

Öösel ei tulnud Villil und, ta oli rahutu ja ei leidnud endale magamiseks sobivat kohta. Ta tammus muudkui käppadel ja ei saanud rahu. Varahommikul avanev pilt oli jahmatav. Villit sülle võttes kukkusid tema tagakäpad alt. Kõik. Rohkem ta neljal käpal seista ei suutnud, vaid kukkus koheselt pepuli.

Villi sai diagnoosi – selgroo diski song. See võibki niisama lihtsalt juhtuda.

Paanika oli suur ja helistasime viivitamatult Loomade Kiirabikliinikusse, selgitasime juhtunut ja kiirustasime juba hommikul enne kella üheksat Villiga kliinikusse. Administraator tervitas meid lahkelt ja meie rõõmuks polnud kliinikus märkigi järjekorrast – olime ainsad kohale saabunud hingelised. Meil paluti oodata, kuni arst meid vastu võtab.

Ootasime ja ootasime. Teadmata, milline neist mööda koridori jalutavatest siniste pükste ja särkidega töötajatest on arst, ootasime kannatlikult – kokku täpselt tund ja 20 minutit, vahepeal end küll administraatorile taas meelde tuletades ja terve selle aja Villit rahustada püüdes, kes vahetpidamata hingeldas ja oli tõenäoliselt sama suures šokis kui meie abikaasaga.

Viimaks võttis meid vastu kauaoodatud arst – meie üllatuseks seesama sinistes rõivastes naisterahvas, kes oli edasi-tagasi mööda koridori jalutanud juba needsamad 80 pikka minutit. Ju oli tal tegemist. Ta oli kliiniku peaarst. Tagantjärele saab talle küll tänulik olla, sest juba ülevaatuse alguses pakkus ta Villile diagnoosi, mis osutus hiljem ka õigeks – selgroo diski song – vigastatud disk käib seljaaju pihta, põhjustades tagakeha halvatust. Tuleb välja, et see võibki niisama lihtsalt juhtuda.

Selle diagnoosimiseks vajalik magnetresonantstomograafia ehk MRT aparaat pidavat tema sõnul kiirabikliinikus küll puuduma, ent esialgu toimetas ta Villi ka röntgenisse, ehkki prognoositud keerulist vigastust see ei näita.

Nagu arvatud, ei näidanud röntgenipilt midagi. Sellele kulunud paarikümne minuti jooksul olime meie abikaasaga asunud aga selgroo diski songa kohta internetist infot otsima, mille igast tekstist käis läbi ajafaktori oluline roll taastumise võimalikkusele. Ütlesime seda ka Villiga röntgenist naasenud peaarstile, pakkudes välja, et võiksime Villiga nüüd ja kohe Tartusse Maaülikooli Väikeloomakliinikusse sõita, seal on vajalik MRT-aparaat ning vastavaid kiireloomulisi ja hädavajalikke selgroo-operatsioone teostavad neuroloogid on samuti olemas.

Loomade Kiirabikliiniku peaarst aga soovitas jätta Villi veel nende juurde teisigi analüüse tegema: vereanalüüsid, maksaproovid jms. Samuti oli ta juba ühendust võtnud oma hea tuttava, Tallinnas töötava neuroloogiga, kellel pidavat küll väga kiire päev ees olema ja kes saab oma kliinikus MRT-pilti Villile teha võib-olla alles järgmisel hommikul, ent kes oli lubanud järgneva paari tunni jooksul kindlasti tagasi helistada ja märku anda, mis ta kiiremas korras Villi heaks teha saaks.

Villi seisund oli kriitiline, lubatud tunnist sai aga kolm ja tööpäeva lõpp lähenes kiiresti.

Villi jäeti kliinikusse ja meid saadeti koju tähtsat telefonikõnet ootama. Lubatud tunnist-kahest sai kiiresti kolm ja me muutusime järjest murelikumaks. Helistasime ise kliinikusse, et neuroloogilt mingitki edasist infot kuulda, iga minut oli ju kriitilise tähtsusega. Telefoni teel oli peaarsti keeruline tabada, saime korduvalt rääkida vaid administraatoriga, kes väitis, et Villi on kliinikus kindlas kohas, talle tehakse analüüse ja peaarst võtab meiega esimesel võimalusel ühendust.

Tööpäeva lõpp aga hakkas juba järjest lähemale jõudma ja Villiga tegelenud arsti me telefoni teel kätte ei saanud, mistõttu helistasime ise Maaülikooli Väikeloomakliinikusse. Sealt öeldi, et peaksime küsima Kiirabikliinikust, kas Villil on süvavalu veel olemas.

Helistasime kiirabikliinikusse ja sealne administraator kinnitas, et on küll. See rahustas meid natukenegi, sest süvavalu olemasolu on väga oluline faktor halvatusest taastumise võimalikkusel. Viimaks, tund aega hiljem, kell neli, saabus ka kauaoodatud kõne peaarstilt, kes vabandas, et enne helistada ei jõudnud. Ta sõnas, et oli Villit hetke eest kontrollimas käinud ja tõdes, et kui hommikul (ja mitte tunni eest, nagu eelnevalt väidetud) oli Villil süvavalu veel olemas, siis praeguseks on see kadunud. Arst lisas, et Tallinnas tegutsev neuroloog ei ole talle veel tagasi helistanud, mistõttu oleks siiski parem, kui viiksime Villi nüüd Tartusse Maaülikooli.

Olime kaotanud aega, Villi oli kaotanud süvavalu ja me olime kaotanud kogu lootuse.

Me olime kaotanud terve tööpäeva ja me ka lootuse, et Villi kunagi üldse taastuda võiks. Kiirabikliinikusse jõudnud, tasusime Villi 185-eurose raviarve ning koer oli lõpuks ometi jälle meie süles. Peaarst vabandas meie ees veelkord, kuid tõdes, et nüüd, kus Villil on ka süvavalu kadunud, on lootus halvatusest taastamiseks õhkõrn, mistõttu me võiksime juba kaaluda ka eutanaasiat.

Tuleb tunnistada, et me olime tol hetkel üsna vihased. Eutanaasia soovitust kuuldes saime oma kahtlusele kinnitust - oli vale otsus raisata kõik need hinnalised tunnid Loomade Kiirabikliinikus, kui oleksime võinud kohe hommikul Tartusse sõita. Oleksime saanud Villi jaoks nii palju rohkemat teha. Nüüd aga oli juba õhtu ja Villi oli kaotanud ka süvavalu.

Panime koera autosse ja tormasime siiski Tartu poole - see oli meie ainus võimalus. Kui me kell pool kaheksa õhtul lõpuks ometi Maaülikooli Väikeloomakliinikust sisse astusime, oli selge, et sellisel kellaajal ei võta meid enam ükski neuroloog vastu, küll aga lubati, et juba varahommikul asub neuroloog koheselt Villiga tegelema.

Villi taastumisvõimalus on pea olematu, kuid sellest hoolimata on ta elurõõmus ja naudib oma elu!

Juba järgmisel päeval enne kella üheksat hommikul oli Villile MRT-uuring tehtud. Tallinnas pandud diagnoos leidis kinnitust ja koer läks otsejoones operatsioonilauale. Hädavajalik selgroo-operatsioon sai Tartus tehtud. Vesteldes Maaülikooli neuroloogiga selgus, et antud Tallinna neuroloog, kelle kõnet me terve eelmise päeva oodanud olime, isegi ei teosta operatsioone. Ainus lemmikloomade neuroloog, kes Tallinnas operatsioone teostab, ja kellest on tänaseks saanud ka Villi taastusraviarst, oli tol nädalal puhkusel, mistõttu jääb meile siiani selgusetuks, miks meil soovitati Tallinnas oodata. Võib-olla sellepärast, et MRT-uuring maksab umbkaudu 400 eurot, rääkimata operatsioonist, mis küündib üle kahe tuhande euro... .

Kahjuks sellised spekulatsioonid Villi tagakäppade tundlikkust enam tagasi ei too. Me oleme tänulikud, et hoolimata kõigest sellest, sai Villi vähemalt järgmisel päeval Tartus kogu vajaliku abi. Kahjuks on tõenäosus, et Villi taastub, küll väga väikene, kuid see on siiski olemas.

Mis sai edasi?

Taastumisvõimalus on pea olematu

Esimene nädal pärast operatsiooni oli Villi jaoks kõige raskem – unetud ööd, haavavalu ja segadus uue olukorraga, sh kehahoiakuga harjumisel. Edasi saime kokku puhkuselt naasnud Tallinna neuroloogiga ja alustasime igahommikuse ja -õhtuse koduse füsioteraapiaga. Oleme oma praeguse neuroloogiga väga rahul, ehkki alles mõned päevad tagasi talle taas Villit näidates, tuli meil kõigil tõdeda fakti, et tagakeha halvatusest ei taastu ta ilmselt enam kunagi.

Koer vajab liikumisel abi, hädade tegemine on samuti keeruline

Ka hädade tegemisel peame teda omalt poolt aitama, samuti käime Villiga jalutamas nüüd rihmadega, millega tõstame tema tagakeha, et ta esikäppadel kergemalt kõndida saaks. Jalutamine on oluline, et koer ikkagi ka lõhnadega igapäevaselt tutvuda saaks. Toas püüab Villi oma tagakeha esikäppade jõul järjest oskuslikumalt mööda põrandat lohistada.

Jätkame kaks korda päevas füsioteraapiaharjutustega ja loodame nüüd veel spinaalkõnnile: tagakäpad ei hakka enam kunagi Villi tahtele alluma, kuid treenime tema reflekse, mis paneksid tagakäpad ehk kunagi nn robotkõndi tegema. Pikemateks jalutuskäikudeks plaanime tagakäppadele ka rattaid, et muidu nii elurõõmus Villi saaks elada võimalikult täisväärtuslikku elu. . Omal tahtel liigub ta nüüd kahjuks palju vähem kui enne õnnetust. Samas armastab ta liikumist siiani üle kõige, ta armastab, kui temaga tegeleme!

Selle loo lõpetuseks ei taha ma jätta kõlama ühtegi pettumusenooti. Ma olen kurb, tohutult kurb, kuid olukorraga rahu sõlminud - ju siis vahel langevad ilmselgelt mitmed ebasoodsad asjaolud lihtsalt kokku. Olen rõõmus, kui meie lugu aitab mõnel loomaomanikul võtta vastu kiiremaid ja looma tervise huvides paremaid otsuseid, sest siis ei ole väikese Villi läbitud kannatused päris ilma asjata olnud.