Eesti metsast leitud karupoja juhtum ajas loomakaitsjad tagajalgadele: miks viidi loom tagasi metsa surema?
Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) süüdistab keskkonnaametnikke laupäeval metsast leitud karupoja surema jätmises. Keskkonnaameti sõnul andsid nad hoopis karupojale võimaluse kasvada üles looduses, kus on karu kodu ning teise nähtud karupoja ja tõenäoliselt ka karuema läheduses.
"Laupäeval ristus ühe pisikese, orvuks jäänud, karupoja teekond inimestega. Vaatamata leidjate, loomakaitse liidu ja metsloomade taastuskeskuse vabatahtlike tegutsemisele ja abistamisele, otsustas keskkonnaamet selle pisikes karvakera elu lõpetada enne, kui see sai õieti alata," alustavad loomakaitsjad oma eile sotsiaalmeedias avaldatud postitust, mis on mõeldud avalikuks pöördumiseks keskkonnaametile, keskkonnaministeeriumile ja õiguskantslerile.
Edasi järgneb kirjeldus, kuidas laupäeva lõuna ajal sai organisatsioon kõne inimestelt, kes teatasid, et neile jäi juhuslikult silma pisike karupoeg, kes vaarudes ja tuikudes liikus vaevaliselt mööda põldu autotee suunas. Hoolivad kodanikud jäid seisma ja helistasid liidu infotelefonile. Karupoeg oli väga uimane ja tikkus inimeste ligi.
"Palusime teda mitte puutuda, vaid anda talle puhast vett ning sättisime ennast sinna poole teele. Head inimesed järgisid nõuandeid. Kristi kohale jõudes oli karupoeg endiselt uimane ja tuikus. Ta oli küll saanud vett, kuid ilmselgelt söömata. Tegemist oli sel talvel sündinud pisikese karupojaga, kes ellujäämiseks vajab oma ema või toitjat. Nii pisike karu sööb veel emapiima ning vajab kaitset teiste kiskjate ja isakarude eest.
Karupoeg oli sedavõrd uimane, et lasi ennast vabalt puudutada, lakkus käsi ja oli usaldav inimeste suhtes. Kõige kiirem moodus energiat anda oli vähese mee andmine lisaks veele. Karupoeg sõi seda isukalt ning hakkas kenast ise ka kausist vett jooma. Samuti maitsesid talle võililletutid, mida leidjad talle korjasid ja pakkusid. Muu hein, sh naat teda ei huvitanud.
Kohapeal kuulsime kohalikelt, et tegelikult olla hommikul leitud sama põllu servast paar tundi varem teinegi karupoeg. Laadisime päeval leitud looma autosse puuri ja suundusime kohaliku juurde, kes teise karupoja leidis. Saime teada, et see oli kindlasti teine, mitte seesama, sest hommikul leitud mõmmik oli veidi erksam ja paremas vormis. Nad olid helistanud abi saamiseks ka Elistvere loomapargi telefonile, kuid sealt saadi konkreetne vastus, et karupoeg tuleb metsa viia. Kohalikud võtsid nõu kuulda ja viisidki karupoja teisel pool teed ja põldu asuvasse metsa sihi otsa. Päeval leitud sõbrake oli aga tulnud hoopis teiselt poolt teed üle põllu, kus mets oli väga kaugel. Läksime igaks juhuks sihi peale vaatama, et ehk leiame ka teise, kuid ei näinud kedagi enam. Autos olnud karupoeg oli mee ja vee peale veidi erksamaks muutunud ning enam inimestega sõber ei olnud. Hambad ja käpake olid väga kiired ründama."
Seejärel helistasid organisatsiooni esindajad Tartusse metsloomadega tegelevale loomaarst Madis Leivitsale, kes nõustus tulema maaülikooli kliinikusse karupoega üle vaatama. Karupoeg sai kerge narkoosi ja katsuti üle. Kaal oli alla 7 kg ja veresuhkur madalavõitu. Muud proovid väga pikka nälgimist õnneks ei näidanud. Samuti oli ta tugevas veepuuduses.
Kuna loomakaitse liidu nö jälgimisel on üks pisike mõmmik veel ühes Eestimaa metsas, kes saab paar korda nädalas lisatoitu selleks, et ellu jääda, siis olime arutanud juba Sondast leitud karupojaga võimalust viia teise juurde ka uus leidlaps. Väidetavalt on kahel koos suurem võimalus ellu jääda kui ühel.
Ametid: loom tuleb metsa tagasi viia
"Olime valmis karupojaga startima teise mõmmiku suunas, kuid Madis Leivits otsustas pidada nõu veel keskkonnaameti jahinduse- ja vee-elustikubüroo peaspetsialisti Jan Siimsoni ja keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialisi Peep Männiliga. Kõne toimus meie kuuldeulatusest väljaspool ning tagasi tulles ütles Madis, et karupoeg tuleb viia tagasi metsa, kust ta leiti. Metsast teda kahjuks ei leitud ja sestap otsustati, et tuleb viia sinna, kuhu viidi hommikul tema kaaslane. Väideti kindlameelselt, et tuleb anda võimalus karuema tagasitulekuks.
See on lause, mida kasutatakse tihti õigustuseks, kui loomalaps viiakse üksinda tagasi metsa, kus ta tõenäoliselt hukkub. Kui karupojad on olnud nii kaua emata, siis räägivad ka jahimehed, et see ema ei tule tagasi. Antud juhul oli tagasiviimiseks tegelikult suvaline mets seal leidmiskoha lähedal, kuigi karupojad tulid hoopis teiselt poolt," on loomakaitsjad nördinud.
"Uskusime keskkonnaametnike ja spetsialistide juttu ning saime kompromissi, et hakkame siis ise seda pisikest toiduga metsas aitama, kuni ta abi enam ei vaja ja ise seal kõik toiduks vajaliku leiab. Sõitsime karupojaga tagasi ja panime metsa ka suure hunniku putru, mida pisike tegelane puurist vabanedes kohe agaralt sööma hakkas. Olime kohalikega pidevalt ühenduses ja läksime heas usus eile päeval siis talle uut toitu viima. Eelmisel õhtul oli mõmmik kenasti samas kohas puu otsas olnud. Meie kahjuks karupoega ei näinud. Ootasime ja vaatasime seal üsna pikka aega, kuid ei miskit.
Loom ilmus uuesti välja
Juhuse tahtel saime kohalikult ootamatult kõne, kes ütles, et üks karupoeg oli läinud taluõuele naaberkülas. Sõitsime kiiruga sinna ning nentisime fakti, et vahemaa kahe koha vahel oli vähemalt 4 km. Kui alguses mõeldi, et tegemist on ehk teise karupojaga, siis teda nähes oli selge, et seesama mõmmik ongi see rändur. Peas olid veel näha pudrujäljed, mis tekkisid pudrukausis tudumisest. Samuti oli hambumus täpselt sama. Karupoeg oli jälle uimane, veepuuduses ja tahtis väga inimestega suhelda.
Tegelikult jõudsime isegi rõõmustada, et kadunud loom välja ilmus. Uskusime, et talle on antud teine võimalus ja tõepoolest saame teha kõik selleks, et ta ellu jääks. Kahjuks olid inimesed jõudnud enne meid helistada ka numbrile 1313, mis on keskkonnainspektsiooni valvenumber ja kust antakse teated edasi otse Jan Siimsonile. Kui seal olime, helistaski Siimson tagasi.
Rääkisime temaga ise ja ta käskis tuua karupoja Tartusse keskkonnaameti büroo juurde. Kuna olime mitmeid kordi arutanud võimalust leitud karupoeg viia teise juurde, siis uskusime, et selline otsus tulebki. Karupoeg tagaistmel sõitsime Tartusse. Keskkonnaameti juures ootasidki meid Jan Siimson ja keskkonnaameti jahinduse- ja veeelustikubüroo juhataja Aimar Rakko. Rääkisime, et meil on autos karupojale spetsiaalselt ostetud jahusegu, piimapulber ja oleme valmis ise sõitma teda ära viima. Esimesena vastas meile Rakko, et karupoeg tuleb viia tagasi metsa. Siinkohal mainin, et sel korral, olles näinud, kuidas karupoja iseloom muutub kurjaks, me talle enne sõitu vett ja mett ei andnud. Olime hämmingus, sest selline pisike karupoeg ei jää emata ellu. Ütlesime, et see pole ju võimalik, ta tuleb jälle sealt välja abi otsima. Seepeale vastati, et tuleb viia lihtsalt sügavamale metsa, kust ta enam välja ei tule.
Meie selle väitega nõus ei olnud, mispeale lubasid mehed asja Madis Leivitsa ja Peep Männiliga veel arutada ja meile poole tunni pärast tagasi helistada ehk teada anda. Karupoeg viidi KKA garaaži ja kuna härradel oli isikliku eluga väga kiire (tööpäev oli läbi), siis polnud neil aega loomale isegi vett ette panna, toidust rääkimata. Siimsoni viimane lause oli, et tuleb varsti tagasi. Ütlesime, et jääme sinna siis ootama. Käisime ära ca 20 minutit, et viia üks auto minema ja tulime tagasi ootuses saada varsti kõne ja lootuses viia karupoeg teise juurde. Möödus tund ja ei mingit kõnet. Kristi helistas Leivitsale, kes selleks hetkeks väidetavalt polnud Siimsonilt kõnet saanud. Palusime tal endal siis helistada ja ka meelde tuletada, et me seal ootame endiselt teadet.
Möödus veel üks tund ja ei olnud endiselt mingit teavet. Helistasime Siimsoni, Rakko mobiilidele, kuid kumbki ei vastanud. Saatsime ka Siimsoni telefonile sõnumi, et oleme endiselt parklas ja ootame infot. Ei mingit vastust. Helistasime uuesti Leivitsale, kui möödas oli kolm tundi. Leivits ütles siis, et karupoja pärast pole meil seal enam mõtet istuda.
Kas rikuti seadust?
Olime šokeeritud. Meiega koos oli ka Imeloomade Seltsi liige Maarika, kellega koos karupoja Tartusse tõimegi. Imeloomade Selts on keskkonnaaameti lepingupartner. Ka loomakaitse liit sai kutse liituda lepinguga. Täitsime avalduse, mille saatsime tagasi allkirjastatult. Elasime heas usus, et meil on luba olemas metsloomade loodusest teisaldamiseks. Hiljuti hakkasime meenutama, et me ei olnud saanud tagasi KKA poolt allkirjastatud varianti, millest ka mõni aeg tagasi Siimsonile teada andsime. Väidetavalt meie avaldust süsteemist korraga ei leitudki, kuigi saime peale saatmist vastuse, et see on käes ja edastatud. See selleks, avaldus pole hetkel teemaks ja meiega oli koos loomakaitse liidu liikme, Imeloomade Seltsi esindaja, kel oli luba," kirjeldasid loomakaitsjad ja toovad oma postituses välja mitmeid aspekte, mille kohaselt on nende hinnangul keskkonnaaamet otseselt rikkunud loodus- ja loomakaitseseadusi.
"Nii meie inimesed kui ka külaelanikud, kelle õuele eile karupoeg jõudis, on siiani šokis sellest otsusest. Me ei räägi metsloomade massiliselt metsast üleskorjamisest. Antud juhul oli tegu suure erandiga, kus karupojale algselt juba võimaldati uuesti metsa jääda, kuid saatusel oli temaga teine plaan. Kindlasti mitte keskkonnaameti valitud variant.
Meie hinnangul on keskkonnaamet teinud otsuse, mis väljub seaduse ja inimlikkuse piiridest. Meie öösel magada ei saanud. Kuidas magavad küll need ametnikud? Ilmselt hästi, sest nende jaoks on loomalaste metsa surema viimine igapäevane ja tavaline.
Soovime hinnangut antud teost seoses seadustega ka õiguskantslerilt. Tavapärane on ringkaitse tekkimine ja midagi nagunii ei muutu. Loodame, et õiguskantsler annab õiglase hinnangu ning kunagi muutub ka meie riik selliseks, kus kõigil on hea olla siin päikese all."
Keskkonnaamet: ärme sekku karu ellu
Keskonnaameti pressiesindaja Sille Aderi sõnul andis amet karupojale pigem võimaluse kasvada üles looduses, kus on karu kodu, teise nähtud karupoja ja tõenäoliselt ka karuema läheduses.
"Kuigi karupoeg on tohutult armas ja näib inimesele abitu, on tema koht looduses, mitte loomaaia puuris ega ammugi mitte "abistava inimese" kodus. Karu ellu sekkudes teeme talle kasu asemel kahju! Karu on metsloom, kelle koht on looduses, eemal inimasustusest. Meie esimene valik abitusse olukorda jäänud karupoegade osas on viia nad tagasi loodusesse, kus on nende kodu. Karu ei ole inimlaps, keda inimese koju tassida," toonitas Ader.
Ametnik lisas, et amet eelistab viia karu tagasi piirkonda, kust ta leiti, eesmärgiga, et ta kohtuks oma emaga.
"Eelistame suuri loodusmassiive, kus tal puuduvad võimalikud kokkupuuted inimestega, et tal tekiks inimpelglikkus. Jah, väike mõmmik on armas, aga, kui tal on tekkinud sõltuvus inimesest, muutub ta suureks saades ohtlikuks nii koduloomadele kui inimestele ega saa enam iseseisvalt looduses hakkama!
Karupoeg võib ka ilma emata praegusel kevadisel ajal looduses hakkama saada, sest rohelist toitu on piisavalt. Seega nälga ta ei jää. Ohuks võivad olla talle teised karud, eriti isaskarud, kuid see oht on tal ka emaga koos kasvades!"
Aderi sõnul ei saa nad anda infot, millisesse konkreetsesse metsa karupoja viisid, kuna see oleks saatuslik viga karupoja edasiseks iseseisvaks toimetulekuks, kui "heatahtlikud" abistajate hordid teda väntsutama läheks. Sel juhul pole ju lootustki, et karupoeg karuemaga kohtuks.
"Keskkonnaamet soovis anda karule veel ühe võimaluse ellu jäämiseks, viisime ta leiukohalähedusse, et karuema võiks temaga kohtuda. Lisaks nähti sealsamas teist karupoega, kes oli elujõuline – see tähendab, et too sai ilma emata kenasti hakkama (ja seetõttu võiks ju teoreetiliselt hakkama saada ka see metsa viidud karupoeg) või on karuema seal läheduses ja hoolitseb poegade eest. Seega, keskkonnaamet andis karupojale võimaluse kasvada üles looduses, kus on tema kodu, teise nähtud karupoja ja tõenäoliselt ka karuema läheduses," rääkis Ader.
Karu viidi metsa ning sellest informeeriti kohalikku jahiseltsi, et kohe, kui looma uuesti märgatakse, siis antakse ka ametile märku. Kui tõesti peaks selguma, et karu ei ole elujõuline, tuleb ta magama panna, et tema piinad lõpetada. "Me ei tahtnud seda aga kohe esimesel korral teha, vaid andsime talle uue võimaluse kasvada üles vabas looduses ja loodame ning usume, et see on võimalik," kirjeldas Ader.
"Metsloomade tehistingimustes, nt loomaaias pidamise kohta taustainfoks, et varasemalt on Nigulas aastaid proovitud karupoegi suureks kasvatada ja loodusesse vabastada, nii üksikult kui mitmekesi. Seal töötasid professionaalid, kes igati proovisid vältida karude harjumist inimesega, aga kahjuks ei kujunenud neist siiski tõelisi metsloomi. Karud olid siiski inimestega juba harjunud ja neil oli keeruline iseseisvalt looduses hakkama saada pärast elu tehistingimustes," lisas keskkonnaameti esindaja.
Meenutuseks: kõigi abitute metsloomade juhtumite puhul tuleb helistada keskkonnainfo telefonile 1313, mida haldab häirekeskus. Sealt edastatakse teade lahendamiseks vastava asutuse eksperdile olenevalt konkreetsest juhtumist ja piirkonnast.
