KÄPAD TÖÖL | Eesti kirjandusmuuseumi neljakäpalised kolleegid käivad kohvitamas, esinevad pidudel ja osalevad näidendites
Tartus asuv Eesti kirjandusmuuseum on töökoht paljudele neljakäpalistele. Seal võib kohata mitmeid koeri ja silmata musta kassipoissi. Kirjandusmuuseumil on isegi neljakäpaline maskott, kes koristab, valvab ja lahutab ka meelt.
Erinevatel aegadel ehitatud neljas hoones on niivõrd palju ruumi, et igale neljakäpalisele on seal isiklik tuba, kus nad oma peremeestega segamatult olla saavad. Nii ei satu lemmikud üksinda koridori peale suhteid sõlmima või arveid klaarima ja omanikud saavad südamerahus tööle keskenduda, teades, et nende perelemmik ei lähe suures koridoride labürindis kogemata kaotsi.
Kirjandusmuuseumisse sisse astudes on seal vaikne ja ükski koer sind pikali ei jookse. 111 töötajaga asutuses käib igapäevaselt kohal tegelikult vaid üks, kaks või kolm koera. Kass on ka. Olgugi et muuseumis töötab väga palju loomasõpru, enamik neist loomi siiski tööle kaasa ei võta, sest keskendumist nõudvaid tööülesandeid on palju ja neid on koos loomadega üsna keeruline täita.
Tegelikult on isegi muuseumi direktor Urmas Sutrop suur loomasõber. Tal on kodus aprikoosikarva toy-puudel Lenno. Seetõttu pole midagi imestada, et Eesti kirjandusmuuseumi rahvas niivõrd loomasõbralik on. Neljakäpalised kolleegid on au sees ja neist vesteldakse meeleldi.
„Kontorielu koos loomadega on üldjuhul lõbusam ja pingevabam,” sõnab personalijuht Krista Ojasaar. „Nendega on tõeliselt tore.” Ka kirjandusmuuseumi teised töötajad on nõus, et loomad maandavad stressi ja loovad vabama õhkkonna. Nendega koos töötades saab rohkem nalja ja ka inimesed on paremas tujus ega pea koduseinte vahel passivate loomade pärast muret tundma.
Muuseumis hakkasid koerad käima juba umbkaudu seitse aastat tagasi. Siis ei olnud kontorikoerad veel kaugeltki nii populaarsed, kui nad on täna. Esimene koer, kes sellele traditsioonile aluse pani, oli üks ülimalt leebe iseloomuga väike valge krants. Tema nimi oli Koit. Kahjuks on see koer nüüdseks vikerkaaremaal, tema töö sai siin ilmas tehtud. Koit elas ligi 19-aastaseks ja viimased seitse aastat käis ta omanikuga pea igal pool kaasas, sealhulgas tööl. Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Taive Särg meenutas, et kui töö tegemise ajal olid loomad ikka oma tubades, siis Koit käis kaasas ka rahvaluule arhiivis toimunud hommikustel kohvitamistel. „Seal kõndis ta ühe juurest teise juurde ja peaaegu kõik silitasid teda ja rääkisid temaga juttu,” meenutab ta helgelt. Ju need hetked sulatasid töötajate südamed ning usaldus koerte vastu kasvas. Kuidas sa ikka mustade silmade, ninaotsa ja valgete kikkis kõrvadega hurmurile ära ütled? „Ta meenutas midagi vähendatud samojeedi ja suurendatud spitsi vahepealset,” meenutab Taive. „Kui mina olen vanemteadur, siis tema oli muuseumi vanemkoer.”
Sellest ajast saadik on loomad muuseumis käinud ja nüüd töötab majas mitu neljakäpalist. Koer, keda võib kirjandusmuuseumi ruumides pea surmkindlalt näha, on Jack Russelli terjer Laura. Laura on saanud muuseumi maskotiks, ta esineb jõulupidudel ja on kirjutatud sisse ka jõulunäidendisse. Tema oli teine koer, kes muuseumisse tööle tuli. Ta oli siis vaid kolmekuune, kui digiarhivaar Marju Mikkel ta esimest korda kaasa võttis. Nüüd on Laura juba kuueaastane koolitatud trikikoer ja töötanud muuseumis peaaegu terve oma elu. Laura harrastab temaga lausa kolme erinevat koeraspordiala: sõnakuulelikkus, agility ja koeratants on pea igasse Laura päeva sisse kirjutatud.
Vaadates seda koera ja tema pühendunud omanikku, võiks eeldada, et koera võtmise plaan oli pererahval juba ammu soolas. Tegelikult see nii ei olnud. „Olin nagu transis, kui ma Laura võtsin. Mul ei olnud mingit otsest koera võtmise plaani. Klõpsisin muudkui kuulutusi, ühel hetkel haarasin eneselegi teadmata telefonitoru ja järgmisel päeval läksin talle juba järele,” naerab Marju. Koera võttes ei olnud tal aimugi, kui palju tegelemist üks terjer vajab, kuid Marju on olnud tubli. „Mul lihtsalt ei olnud teist varianti,” meenutab Marju esimesi päevi, kui Laura kontorisse tuli. Pikad päevad üksinda kodus oleksid väikesele kutsikale olnud liiast ja kõik käis justkui iseenesest.
Laura puges muuseumi töötajatele sügavale hinge. Ta sai endale ka isikliku pesakoha, mis asub perenaise toas riiulil. „Laura on meil riiulikoer, sõna otseses mõttes riiulis üles kasvanud,” naljatleb Marju. Tõepoolest, seal meeldib talle väga, sest kolmest küljest kaetud pesapaik loob koerale turvalise keskkonna, kus unne suikuda. Kui töötajad mõtlesid algul, et kutsikas tuleb kontorisse ja hakkab paberihundiks, siis nii see läinud ei ole. Selle kuue aasta jooksul ei ole Laural juhtunud mitte ühtegi äpardust ja ka kõik paberilehed on kenasti ühes tükis püsinud.
Laural on kirjandusmuuseumis mitu ülesannet. Ta on tuntud konverentsikülaline, kes igavate ettekannete ajal toolil magab ja huvitavamaid hoolega kuulab, muuseumi maskott ning ka valvekoer – kõik ühes isikus. „Me võime oma ruumi rahulikult lukustamata jätta, sest võõrale võib Laura ikka halvasti ka öelda. Ta on tõeline valvekoer,” räägib Marju ja lisab, et eriti ettevaatlikud peavad olema just habemega mehed.
Eesti kirjandusmuuseumis käib tööl teisigi lemmikloomi: kuldne retriiver Sebastian, korgi Mooni ja kass Beemot on põhilised tegelased, kes muuseumi neljakäpaliste tiimi moodustavad. Kui koerad hoiavad üldjuhul viisakamat ja tagasihoidlikumat joont, siis Eesti-uuringute tippkeskuse projektijuhi Anne Ostraki aastane kass Beemot on ka vimkasid visanud. Näiteks meeldib talle mööda Anne tuba ringi turnida ja vahepeal perenaisele pinda käia. No mida sa siis teed, kui igav on, eks! Beemotile meeldib paberivirnades tuhnida ja dokumente sasida. Nii mõnigi paber on ka tema templi peale saanud.
Beemot käib tööl üldjuhul talvisel perioodil, sest siis on ta enamjaolt tubasel režiimil ja Anne püüab kassile siseruumides tegevust leida. Tööl käib ta pigem poole päeva kaupa ja neil hetkedel, kui muuseumis on pisut rahulikum. „Kass vajab siiski tähelepanu ning tegelemist,” tõdeb Anne. „Kuna meil ei ole avatud kontor, siis on kass minu kabinetis, vahel ka kõrvalruumides kolleege rõõmustamas.” Beemotil on välja kujunenud ka oma kindlad pesakohad. Üldjuhul vedeleb ta perenaise töölaual, aknalaual või hoopis mõne pappkarbi sees.
Kui Anne Beemoti tööle kaasa võtab, annab ta sellest alati kolleegidele teada ja siis on kõik muuseumi kassisõbrad ukse taga rivis, et kassipoiss oma armastusavaldustega üle külvata. „Minult on ka mõned korrad küsitud, et miks kass kontoris on, kuid olen sellele alati vastanud „Miks mitte?!”,” räägib omanik ja tõdeb rõõmuga, et üldjuhul suhtutakse loomadesse ikka väga hästi. Kassi kohalolek tekitab töötajates elevust ja võib öelda, et Beemot on justkui teraapiakass. Anne on kindel, et lemmiklooma roll kontoris ongi rõõmu tuua ja stressi leevendada ning seda võiks kindlasti rohkem propageerida. „Muidugi tuleks looma kontorisse võttes arvestada ka tema iseloomuga. Arglikule loomale võib see pigem stressi tekitada,” hoiatab ta. Ka Kristal on kodus kass, kuid tema ongi liiga arglik, mistõttu teda kontorisse kaasa võtta ei saa.
Rohkem kasse Eesti kirjandusmuuseumis ei ole, kuid selle asemel on mitu koera, näiteks korgi Mooni ja kuldne retriiver Sebastian. Sebastian on teine teraapialoom. Tema ei ole väga seltsiv, pigem introvertne ja rahumeelne härrasmees, keda ei karda ükski inimene. Ta ei tee kellelegi tüli ja käib kuulekalt omanikul sabas.
Ka lemmikloomade sünnipäevasid tähistavad loomasõbrad koos. Need on pidupäevad, kus sünnipäevalastele viiakse mänguasju ja head-paremat ning ise süüakse torti. Loomadel on inimesi ühendav roll.
Neil on ka teisi funktsioone: nad on valvekoerad, teraapiakoerad, suhtekorraldajad ja koristajad. Nagu ikka, hoiavad ka muuseumikoerad ruumides puhtust ja nuhivad välja kõikvõimalikud toidukübemed, mis näiteks lõunapausi ajal maha võisid pudeneda. Eriti osav on selles maskott Laura. Isegi kolleegid on tõdenud, et kui Laurat tööl ei ole, on kohe keeruline, sest ei ole kedagi, kes taldriku puhtaks limpsiks.
Tegelikult on Eesti kirjandusmuuseumi tegemised loomadest läbi põimunud. Mitte ainult selles mõttes, et neljakäpalised kolleegid seal tööl käivad, vaid ka muuseum ise tegeleb keskkonna- ja loomatemaatika uurimisega. „See on meil uurimissuunana täiesti olemas,” sõnab Krista. Ka folkloristika juhtivteaduri Mare Kõiva sõnul on neil Eesti suurim ja rikkalikem loomanimede ja -lugude kogu. Eesti kirjandusmuuseumi ühes osakonnas, Eesti rahvaluule arhiivis on talletatud sajandite pärimus rahvapäraste arvamuste ja õpetustega erinevate loomade kohta ning uut ja põnevat on selle rikkaliku arhiivimaterjali seast leida nii minevikust kui ka kaasajast. Neil teemadel kirjutamine jätkub kindlasti.
