KÄPAD TÖÖL | Baltika moemajas on ka koertel sõnaõigus: Ben ja Julius teavad kodumaisest moest kõike
Kui Eesti juhtiva moetootja Baltika peakontori uksed lahti lähevad, haaravad moemajas valitsev positiivne õhkkond ja rõõmsad värvitoonid sisseastuja kohe endasse. Hetk hiljem kostab kaugelt ka sõbralikke haugatusi. Klaasseina taga asuvas kontoritoas on parasjagu suures mängutuhinas moemaja peamised abilised Ben ja Julius, kes fotograafile poosetamise asemel hea meelega hoopis omavahel hullaksid.
Käisime koos Purinaga külas kümnekuusel Cavalier King Charlesi spanjelil ja 12-aastasel varjupaigast võetud Benil, kes hoolitsevad Baltika moemajas valitseva positiivse õhkkonna eest ja hoiavad ka Baltika turundustegevusel silma peal.
Baltika on 91-aastane ettevõte ja koerad ei ole kohe kindlasti aegade algusest peale selle organisatsiooni kultuuri loomulik osa olnud. 50 või 60 aastat tagasi ei oleks mitte keegi osanud ettegi kujutada, et ühel ilusal päeval annavad kodumaise moe loomisesse oma panuse ka neljakäpalised kolleegid. Baltika moemajja jõudsid koerad umbes kaks aastat tagasi ja üsna juhuslikult. Traditsioon sai alguse sellest, kui turundusdirektor Mari-Liis Baltikasse tööle tuli, õige pea võttis ka brändide arendus- ja loovtiimi juht Karin endale uue perelemmiku ja nii see läks.
„Ma arvan, et me kõndisime alguses ikka üsna õhukesel jääl,” tunnistab Karin ja usub, et need koerad on olnud omamoodi teerajajad. Kontorikoerad on muutunud järjest populaarsemaks ja nii on läinud ka Baltikas. Nüüd ei vaata enam keegi nende peale viltu.
Kümnekuune Julius on moevaldkonnast täielikult läbi imbunud. Tema astus üle Baltika ukseläve esimest korda siis, kui ta oli vaid kahekuune kutsikas. Julius kasvas Baltika ruumides suureks. See aga nägi välja nii, nagu nende pidevalt silme all olevate asjadega kord juba on. Ühel hetkel oli pisikene Julius lihtsalt SUUR ja nii oligi. Millal sellest armsast ja ebaproportsionaalsest kutsikast täiskasvanud koer sirgus? Keegi ei tea. See on müstika.
Igapäevaselt omanikud koeri kontorisse kaasa siiski ei võta. See lähtub pigem vajadusest. „Kui pärast tööd on vaja veel kusagil käia, siis tuleb Ben tööle kaasa,” sõnab Mari-Liis. Vahel on aga nii, et lemmik vaatab hommikul sulle oma nunnude silmadega otsa ja tõdeb, et muud varianti lihtsalt ei ole. Just sel põhjusel satuvad need nunnud koerad kontorisse üsna tihti.
Beni ja Juliuse kõrval on Baltika moemajas olnud teisigi koeri. Mõnda aega tagasi olid neile seltsiks veel sotsiaalmeedia spetsialist Lucky, loovjuht Piip ja Kutt, kes ütles oma sõna sekka meeste rõivakollektsioonide loomisel. Ka eelmine juhatuse esimees Meelis Milder on suur koerasõber, kuid tema koer kontoris reeglina ei käi. Tiibeti mastif Akaisha on moega kursis tänu oma moekale perenaisele Mairele.
Ben ja Julius aga käivad tihti ka koosolekutel kaasas. Kui mõelda sellele, mida kõike nad seal koosolekutel kuulnud on, siis peaksid need koerad olema juba tõelised moegurud ja teadma une pealt Baltika moe viimset kui üht detaili. Koosolekutel nad reeglina magavad ja magades pidi ju kõik paremini meelde jääma. Ben ja Julius on tarkust täis!
Baltikas armastavad koeri kõik. Lemmikloomad maandavad pingeid ja stressi ning loovad positiivset õhkkonda. Millal sina viimati oma kolleegi poole nunnutaval hääletoonil pöördusid? Beni ja Juliust tervitavad aga kõik nii. „Ma arvan, et siirus on see märksõna. Koerad näitavad, mida tähendab lihtne armastus ja autentsus. Nad tuletavad meelde ka meie põhiväärtusi,” usub Karin. Ka Mari-Liis on veendunud, et vahel, kui muresid koguneb juba liiga palju, näitab koer, et kõik on tegelikult palju lihtsam, kui esmapilgul tundub. Koerad loovad ja hoiavad suhteid ning tegelikult on tihtilugu just kolleegid need, kes õhutavad omanikke koeri kontorisse kaasa võtma.
Kuna koerad omapäi ringi ei uita, siis käivad kolleegid hoopis koerte juures. „Vahel tulen kohtumiselt ja laua peale on jäetud Post-it, et käisin Juliusega jalutamas või käisin koertega mängimas,” räägib Karin.
Koerad vajavad päevas väga palju und, mistõttu peab kindlasti ka kontorikoeral olema koht, kus segamatult hinge tõmmata. Ka Benil ja Juliusel on toas magamisasemed, kus keegi neid ei sega. „Tavaliselt mängivad nad hommikul umbes tunnikese ja seejärel jäävad juba magama,” räägib Karin.
„Me hakkasime Juliusele õpetama ka sõna „sukapüksid”, sest moemajas töötab palju naisi, kes kõik kannavad talvel sukkpükse ja Julius peab teadma, et kui vastutuleval naisel on sukkpüksid jalas, siis ei tohi tema najale mitte mingil juhul hüpata.” Käsklus Juliusel Karini sõnul veel päris selge ei ole, kuid paar kuud on tal aega veel harjutada, enne kui külmaks läheb ja sukkpükste hooaeg jälle algab.
Benil aga käivad kõik käsklused kätemärkide abil, sest tema on kurt ja pime. Ben tuli Mari-Liisi ellu siis, kui ta oli juba kümneaastane. Ta leiti Tallinna tänavatelt ja oli juba mõned kuud varjupaigas omale kodu oodanud. Kuna eakatele koertele on väga raske uut kodu leida, otsustas Mari-Liis just Benile teise võimaluse anda. Nüüd naudib Ben Mari-Liisi juures oma vanaduspõlve. Kontoris käimine on muutnud Beni vitaalsemaks. Seal hoiavad koerad teineteist „vormis”. Julius ammutab Benilt elutarkust ja päevad Juliusega on muutnud ka Beni palju rõõmsamaks. Koerad mõjuvad hästi nii teineteisele kui ka kogu Baltika tiimile. Nad toovad kõigile sära silmadesse ja sellepärast nad seal tööl käivadki!
