Hundiga kohtumise riskid: millal on ja millal ei ole vaja hunti karta?
Viimasel ajal on meie elukorraldus teinud läbi olulisi muutusi – inimesed on tasapisi võõrdunud loodusest ning kui side on sellega nõrgenenud, tekitavad ka ootamatud kokkupuuted ja kohtumised metsiku looduse esindajatega suuremat hirmu ja paanikat. Üheks võõristust tekitavaks loomaks on viimastel aegadel kujunenud hunt.
Olukorrad, kus hundi käitumine tekitab inimestes hirmu, võib üldistavalt jagada kaheks: 1. olukorrad, kus hundi käitumine on tõepoolest erakordselt julge 2. olukorrad, kus inimese arusaam hundi tavapärasest käitumisest on väär. Teist varianti esineb kahjuks esimesest oluliselt sagedamini.
Inimeste teadmised selle kohta, millal võib hunt osutuda ohtlikuks ning tema tegemistesse sekkuma, põhinevad enamasti üksikutel lugudel ning isiklikul arvamusel. Sama kehtib erinevate võimalike sekkumisviiside tõhususe koha, näiteks püüd muuta hundi käitumist tema hirmutamise kaudu. Ametlikke teadusuuringuid on selles valdkonnas tehtud vähe, sest huntide käitumine ei kujuta tavaliselt inimeste turvalisusele ohtu. Ülejäänud harvasid juhtumeid pole väga üksikasjalikult fikseeritud, samuti puudub üheselt mõistetav terminoloogia huntide „julge“ või „ohtliku“ käitumise kohta.
Ei Eestis ega kusagil mujal maailmas ole hundiga kohtumist vaja karta. Hundi puhul on tegemist väga inimpelgliku loomaga, keda on õnnestunud väga vähestel looduses kohata. Seepärast oleks hundiga kohtudes pigem soovitav neid haruldasi hetki nautida kui hirmu tunda.
Euroopa suurkiskjaid puudutav algatus LCIE (Large Carnivore Initiative for Europe) on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) liigikaitsekomisjoni spetsialistirühm. Erinevate Euroopa riikide tippspetsialistide abiga on nad koostanud juhendi, mis peaks olema abiks hundi ohu ning tema käitumise hindamisel. Eesti poolelt töögruppi kuulunud Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Peep Männili sõnul tingis sellise juhendi koostamise vajadus asjaolust, et inimesed ega institutsioonid ei tunne ega oska pahatihti õieti hinnata hundi käitumist, mistõttu reageeritakse sageli ebaadekvaatselt.
Eestis sarnast dokumenti siiani ei olnud, mistõttu on see oluliseks teabeks kõigile, kes hundiga kokku võivad puutuvad kui ka neile, kes hundi ohjamist korraldavad ning probleemisenditega tegelevad.
„Enamjaolt kehtivad siin kirjeldatud põhimõtted ka teiste meie suurkiskjatega kohtumiste kohta, kuid kindlasti mõningaste erinevustega - eriti just karu osas. Karuga kohtumise puhkudeks on erinevaid käitumisjuhendeid inimestele juba ka koostatud, need leiad SIIT, “ lisab Peep Männil.
