Ujumise põhitõed | kuidas koeraga ohutult veekogu külastada?
Kuumalaine on küll möödas, kuid koerad armastavad vees käia sellest hoolimata. Koeri tohib ujuma viia vaid selleks ettenähtud kohtades, mis on vastavalt märgistatud. KIKA Eesti juht Ksenia German tuletab kõikidele loomaomanikele meelde mõned tähtsad asjad, mida ei tasu kunagi unustada, kui on plaanis neljajalgsega suplema minna.
Alustuseks tuleb mõelda kohale, kuhu vette minna. Valikust võiksid välja jääda kiirevoolulised jõed ja kõrge lainetusega mererannad. Parim variant oleks vaikne koht, kus vesi on rahulik, näiteks järved. Turvalisim variant on vette minna kaldalt, hüppamine on omaette risk.
Kõik koerad ei ole oma loomult veearmastajad, seega kindlasti pole mõistlik koera vette sundida. Mõni koer läheb vette ise ja harjub kiirelt, kuid on neid, kelle jaoks ujumine pole iseenesestmõistetav, mistõttu tuleb varuda aega ja kannatust. Kui omanik vees on, võib koera vaikselt järele kutsuda või proovida teda meelitada läbi mänguliste tegevuste.
Teine äärmus on koerad, kes jooksevad vabatahtlikult vette. Parem oleks, kui ta kohe sügavale ei sööstaks – rinnuni vees on piisav sügavus. Koeral ei tohi lasta ennast liiga ära väsitada. Kutsu oma lemmik kaldale enne, kui tal jaks otsas on, muidu võib olukord kriitiliseks muutuda. Eriti tasub seda jälgida pikakarvaliste koerte puhul, kes väsivad kiiremini kui lühikarvalised, kuna märg karv muutub raskeks ja takistab vees liikumist. Lisaks veel lühikeste jalgadega koeratõud, kes pikka maad ujuda ei jaksa. Koer ei taju ka seda, et tal tuleb veel sama maa ka tagasi kaldani ujuda. Kui tegemist on jõega, on vastuvoolu ujumine veelgi raskem ja aeganõudvam.
Kui koer on veel väike kutsikas või vastupidi väga vana loom, ülekaaluline, paksu kasukaga või suure peaga, siis temast tugevat ujujat loota (veel) ei tasu. Ka paljud buldogid ei oska ujuda. Kuidas aga õpetada lemmikut, kes pole veel kunagi vette sattunud, kuid kellel kõik eeldused on olemas?
Läbi mängu õpib kõige kiiremini. Neljajalgset tasub premeerida iga sammu eest: alustuseks selle eest, kui ta juba käpad märjaks teeb, seejärel on iga samm sügavamale vette uus õnnestumine. Alguses tasub hoida looma rihma otsas. Lase tal omas tempos harjuda. Jõudes nii kaugele, et käpad enam põhja ei ulatu, võib teda natuke tagumiku juurest toetada, kuni ta mõistab ise, kuidas oma käppasid vees kasutada. Peaasi, et ta kõiki nelja käppa kasutaks.
Neljajalgse sõbraga paadi või muu veesõiduki peal järvele või merele minnes tuleb panna loomale peale päästevest. Päästevest võiks olla erksavärviline, et lemmik oleks hõlpsasti nähtav. Lihtsasti kasutatav ja looma suurusele vastav, et ta oleks mugav ja praktiline.
Päästevestide kohta loe lähemalt SIIT.
