Lemmiku meelispaik autos ei pruugi olla turvaline
Et neljajalgse sõbra teekond kulgeks autos võimalikult turvaliselt ja ohutult, jagab loomaarst Tiina Toomet praktilisi ning lihtsasti järgitavaid soovitusi.
Tagaistmel istuja jälgib koera
Lemmikloomade transporti Eesti seadused otseselt ei reguleeri. Ohutu sõidu oluline tingimus on, et koer ei tohiks takistada sõiduki juhtimist ega piirata juhi vaatevälja. Koera koht autos sõltub paljuski automargist. Maasturis ja universaalkerega autos on koera koht pagasiruumis, mis on salongist eraldatud võrgu või võrega. Kui koer asub salongis, peavad tal olema turvavaljad.
Kui turvavarustust ei ole ning autos on ainult koer ja juht, peaks koer istuma kõrvalistme ees, siis on juhil võimalik oma lemmikul silma peal hoida ning temaga rääkida, kui koer rahutuks muutub. See koht on ka koera enda turvalisuse mõttes parem kui esipink, kust võib äkkpidurduse korral hõlpsasti aknast välja lennata. Kui autos on rohkem inimesi, istub üks neist koeraga taga ja jälgib, et neljajalgne lemmik juhti ei häiriks. Alati peab ootamatusteks valmis olema. Kui 20–25-kilone loom avarii korral juhile või kaasistujale selga lendab, on vigastused tõsised.
Koertel võib sõidu ajal süda pahaks minna nagu inimestelgi. See läheb enamasti vanusega üle. Stress ja hirm muudavad autosõidu samuti vastumeelseks. Omanikul peab olema aega ja kannatust koera sõitudega harjutada.
Kui koer on autos esimesi kordi, peaks temaga sõitma lühikesi juppe kuhugi toredasse kohta, et koer saaks autost positiivse mulje. Kui auto on väga vastumeelne, võib alustada sellest, et sööta koera kõigepealt auto kõrval, siis juba autos. Kui koer soostub autos sööma, panna auto käima. Järgmine või ülejärgmine päev sõita paar meetrit jne. Selline treeningmeetod on küll aegavõttev, aga aitab koeral hirmudest üle saada. Mõningatel juhtudel peab kasutama rahustavaid või ärevust vähendavaid preparaate. Neid saab välja kirjutada vaid loomaarst, kes on koera enne üle vaadanud ja kindlaks teinud, et sõiduhirmu põhjuseks ei ole mõni haiguslik seisund.
Väikeloomad puuri
Kassid, küülikud ja väikenärilised reisivad puuris või kastis, mis tuleb istme külge kinnitada turvavööga. Mõned kassid lebavad rahulikult tagaaknal või istuvad inimese kõrval, kuid avarii korral pole needki kohad loomale ohutud. Kunagi ei tea, mis kassile pähe tulla võib ja kuhu ta järgmiseks pugeda kavatseb. On olnud juhtumeid, kus kass poeb piduri- või siduripedaali alla ning vaene juht peab sellises olukorras liikluskeerises toime tulema.
Kui kass on puuris, puudub tal võimalus pugeda pedaali ja põranda vahele.
Närilistele kõlbab ka oma puur, kui see asetada pappkasti, mis kaitseb tuuletõmbuse eest. Sinna peale võiks asetada päikesekaitseks kerge kanga.
Lühema reisi võib näriline teha pappkastis, mille põhjas on allapanu, kuid pikemateks matkadeks see variant ei sobi, sest papp imeb uriini endasse, hakkab haisema ja võib niiskuse toimel laguneda. Väike matkasell võib papi katki närida ning jätkata matka omapead.
Kõigi loomade sõidutamisel peab vaatama, et nad ei viibiks pikalt otsese päikesevalguse käes ega jäetaks seisvasse autosse omapäi. Eriti suvel. Auto kuumeneb väga kergesti üle ja loom võib saada kuumarabanduse. Alati peab kaasas olema joogivesi.
