Koerte elu ilma inimeseta – võimalik või võimatu?
Paljud koeraomanikud ei ole tõenäoliselt kunagi mõelnud selle üle, kas nende lemmik saaks ilma temata hakkama. Kui saavad, siis milline nende elu sellisel juhul oleks. Toitu, peavarju, armastust ja palju muud võimaldavad neile just inimesed. Milline on üldse koerte kodustamise ajalugu? Toome välja mõned huvitavad faktid ja arvud.
Millal ja kus sai alguse koerte kodustamine?
Inimkonna ajaloo kontekstis on tegu olulise murdepunktiga, kuigi selle täpne aeg on vaieldav. Hinnanguliselt sai koerte kodustamine alguse 10 000–40 000 aastat tagasi. Veel on arvatud, et koerte kodustamine toimus eraldi kahes etapis – Euroopas ja Aasias. Seega ei ole koerte kodustamise täpne aeg ja koht teada.
Samuti leidub rohkem kui üks võimalik teooria koerte kodustamise viisi kohta. Ühe teooria kohaselt püüdsid ja viisid inimesed koju kasvatada esmalt hundikutsikaid. Teise teooria järgi kodustasid hundid ennast ise, kui inimesed tegelesid küttimise ja jahiga.
Selge on aga see, et koerad on inimeste juures olnud väga pikka aega ning selle ajaga on koerad suutnud õppida väga palju inimkäitumise iseärasuste kohta. Arvukad uuringud on leidnud kinnitust koerte võimete kohta sobituda meie emotsioonide, näoilmete ja igapäevarutiiniga. Seetõttu ei ole üllatav, et koerad tajuvad nii meie kurbust kui ka rõõmu ning oskavad reageerida meie kehakeelele ja häälele.
Mida koerad ilma meieta teeksid?
Kodustamise tulemusel on koerad inimestest üsnagi sõltuvaks muutunud. Nad ootavad meilt toitmist, jalutamist, kaitsmist ning haiguse ja halva enesetunde korral hoolitsust ja ravi. Seega võib küsida, kas koertel oleks üldse mingit lootust ilma inimesteta? Milline näeks välja inimesteta maailm läbi koera silmade?
Ei ole raske ette kujutada, et inimesteta maailm oleks kodustatud koerte jaoks üsna häiriv – ei mingeid magamisasemeid, toidunõusid, jalutusrihmu, häälitsevaid mänguasju, rääkimata silitustest ja koos mängimisest. Nii jääksid koertel ära ka käitumistreeningud, mängupäevad ja loomaarstivisiidid.
Koerad seisaksid silmitsi maailmaga, kus puudub väline abi ning peaksid iseseisvalt saama hakkama nii söögi kui ka peavarju otsimise ja turvalisuse tagamisega.
Võimalik, et aja jooksul suudaksid koerad kohaneda inimestevaba maailmaga ja potentsiaalselt ka areneda. Pealegi on ligikaudu 80 protsenti maailmas elavatest koertest täna vabapidamisel. Terve elu ilma inimeseta läbi ajanud koerte jaoks ei muudakski see mitte midagi.
Koerte uued ellujäämisoskused
Ilma inimesteta hakkamasaamine nõuaks uusi oskusi, näiteks teiste loomadega (ka kassidega!) sõprussuhete arendamist, kuhjaga iseseisvust, sõbralikkust ja suutlikkust muutuvate tingimustega kiiresti kohaneda ning vajalikke riske võtta. Võib ka eeldada, et suurtel koertel oleks taolise muutusega mõnevõrra kergem kohaneda, kui väikestel.
Teiste loomadega segunemine
Ilma inimesteta maailmas oleks tõenäolisem ka koerte segunemine teiste loomadega, eelkõige koiottide ja huntidega. See mõjuks koertele kasulikult kuna nad saaksid järglasi, kes suudaksid ilma inimesteta ellu jääda ning anda oma geene edasi tulevastele põlvedele.
Peavarju otsimine
Ilma inimese pakutava varjupaigata vajaksid koerad elamiseks ikkagi turvalist paika, kasvõi kaitseks kiskjate eest. Seega koerad kohaneksid ja omandaksid uusi oskusi järk-järgult ning ilmselt mitme tagasilöögiga.
Kõike eelnevat arvesse võttes ei suudaks kindlasti kõik koerad uutes tingimustes kohaneda ega ellu jääda. Need aga, kes suudavad raskused ületada, võivad isegi suuri tegusid korda saata. Jääb vaid üle loota, et sellist hüpoteetilist olukorda koertel kunagi ei teki.
Allikas: petmd.com
