Rullikrihma ehk flexi varjatud ohud: kas tead, millega sa riskid?
Jalutusrihm, mille pikkus on vastavalt vajadusele automaatselt reguleeritav on paljude koeraomanike eelistus. Rullikrihma või flexi nime all tuntud rihm ei jää jalgu lohisema ja annab koerale suurema liikumisvabaduse. Rihm on mugav kasutada, kuid peidab endas ka mitmeid ohte. Neile juhib tähelepanu Varjupaikade MTÜ oma uudiskirjas "Käpa all".
Kui rihm on täispikkuses lahti rullunud, ei ole koer enam nii hästi kontrollitav. Ta on kaugel, võibolla juba teisel pool sõiduteed, kui äkitselt ilmub kusagilt välja mõni auto või jalgrattur ja õnnetus on kiire tekkima.
Rullikrihmale saab peale panna küll piduri, et koer ei saaks rihma pikemalt välja tõmmata, kuid mitte mingi väega ei saa rihma panna rihma tagasi rullima sel hetkel, kui koer on selle juba pingule tõmmanud ja edasi kisub. Teisisõnu on tervelt viis kuni kümme meetrit rihma kontrollimatult koera ja omaniku vahel ning sellesse võib sisse sõita nii auto kui ka jalgrattur, sinna võivad otsa joosta ka lapsed. Kahjuks ei jõua ega saa omanik enam siis mitte midagi teha, kui õnnetus juba juhtub. Koera ei ole võimalik piisavalt kiiresti tagasi enda juurde tõmmata.
Varjupaikade MTÜ juhib tähelepanu ka sellele, et õnnetuse korral, kui otsasõit juba toimunud on, võib rihm rulluda auto/jalgratta ratta vahele, sinna kinni jääda ja muutuda nii koerale kui ka endale ohtlikuks. Koer on rihma küljes kinni ja rihm omakorda lohistab teda edasi. Vigastuste tekkimise oht on kõrge ja need võivad osutuda surmavateks (järsk tõmme õrnadele kaelalülidele võib viia nihestuseni, mille tagajärjel võib esineda halvatust, hingetoru vigastusi ja koer võib eriti õnnetul juhul isegi surra. Ka auto- või jalgrattareisja vigastused ja psühhotrauma võivad olla väga tõsised.
Lint- ja nöörrihm on kontrollimatu
Väiksemate koerte rullikrihmad on tihtilugu nöörist. Kui koer tormab suurima rõõmuga vastutulevat tuttavat tervitama, joostes talle otse jalgadesse, siis võib imepeenikene nöör lõikuda tervitatava säärtesse. See võib teha väga palju haiget ja tõmmata haavad lausa verele.
Rullikrihmad lähevad ka väga kergesti omavahel sõlme, kui mitut koera korraga jalutada või kui kaks vastutulevat koera omavahel mängima hakkavad.
Rullikrihm võib paksu pahandust põhjustada ka koerte omavaheliste konfliktsituatsioonide puhul. Rihm on kerge takerduma ja püüdes koera kiiresti tagasi tõmmata, võivad tulemuseks olla sügavad sisselõiked, marrastused. Kui aga rihma takerdub jalutaja ise ja suur koer teda järel lohistama hakkab, siis on tagajärjed veelgi hullemad.
Rullikrihm, olenemata sellest, kas see on lint-või nöörrihm muutub kontrollimatuks ka siis, kui koer läheb põõsast või suuremat umbrohupuhmast nuuskima. Ka metsa all jalutades kipub rullikrihm kinni takerduma. Rihma võib küll sikutada, kuid puhmast seda lihtsa vaevaga lahti ei saa ja sel hetkel kaob ka koera üle kontroll.
Pikk rihm tekitab koertes suure vabadusetunde ja äkiline rihma otsa lõppemine või sellele piduri peale panemine on koera jaoks ootamatu, kuna koer jookseb täie hooga nagu ennist ega oska arvata, et ühel hetkel saabub vabaduse piir. Äkiline pidurdamine võib koeral põhjustada kaelanihestusi, hingetoru- ja selgroovigastusi. Ka ärevust ja käitumisprobleeme, sest koer ei mõista, millal ta võib joosta, millal mitte ning mis hetkel rihm teda pidurdab.
Käepide on teine murekoht
Rullikrihmade käepidemed on kohmakad ja suured, kui koer järsult ja ootamatult tõmbab, võib see kergesti käest kukkuda ja koer pääseb jooksu. Rullikrihmal ei ole käeaasa, mida saaks mugavalt ümber käe siduda.
Olgugi, et rullikrihmal on väga palju eeliseid ja see annab koerale suurema liikumisvabaduse, tasub tähelepanu pöörata ka olulisetele ohukohtadele. Rullikrihma kasutamisel tuleb olla ettevaatlik ja koerale pikemat distantsi lubades veenduda ka ümbruskonna ohutuses. Varjupaikade MTÜ flexi-rihma ei soovita.
